Meeli Eismann: tänavu võiks mõelda ka meie neljajalgsetele sõpradele

"Mida aga meie – pean siin silmas ka Viljandi linnavalitsust – ise teeme selleks, et anda koertele rohkem võimalust olla vahepeal ka lihtsalt koer ning seejuures õppida, kuidas käituda?" Foto: Marko Saarm

KUI MA mõned päevad tagasi heitsin pilgu Viljandi kaasava eelarve hääletusele, tundus, et üsna kindlalt võidab laste mänguväljaku idee. Iseenesest oleks see ju tore, sest lapsed mulle meeldivad ning Männimäele ja eriti Järveotsale oleks mänguväljakut vaja. Samas võiks linnaisadel mänguväljaku rajamine sinna kanti plaanis olla ka kaasava eelarveta – mängimine ju arendab lapsi. Sellistele asjadele võiks olla mõeldud juba kinnisvara arendamise ajal.

Teisipäeva hommikul mänguväljaku idee võit enam nii kindlana ei tundunud, sest paari häälega oli juhtima läinud koertepargi rajamise mõte ning kolmapäeva hommikuks oli vahe veelgi kasvanud. Tunnistan, et see tegi mul meele heaks. Nii mõnelgi võib see küll hoopis kulmu kortsu ajada, aga kui vaadata laiemat pilti, siis kas ei ole tõepoolest aeg Viljandis midagi ka koerte heaks teha? Rajada kas või üks väike koertepark, kus omanikel oleks võimalik oma lemmikloomi õpetada, treenida ja sotsialiseerida? Viimase aja uudised peaksid olema kõigile selgeks teinud, kui suureks ohuks võib olla sotsialiseerimata ja õpetamata koer.