Streigilainetes on Viljandi jäänud leivata ning õpilased saanud rooska

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1905. aastal Huntaugu mäe all tapetute mälestuseks kogunes 1917. aastal võimas rahvahulk.
1905. aastal Huntaugu mäe all tapetute mälestuseks kogunes 1917. aastal võimas rahvahulk. Foto: 2 × Viljandi muuseumi fotokogu

Eestis hakati streike ja nendega tihedalt läbipõimunud poliitilisi meeleavaldusi korraldama 1905. aastal ning puhkenud rahutustest ei jäänud kõrvale ka Viljandimaa.

Kuigi 1872. aasta augustis ja septembris Vaivara kihelkonnas Kreenholmi manufaktuuris korraldatud vabrikutööliste streik oli olnud üks tolle aja suuremaid tööliste väljaastumisi Venemaa keisririigis, sai liblikaefektiks, mis mässis terve Vene impeeriumi traagiliste tagajärgedega streigilainesse, uue kalendri järgi 22. jaanuaril 1905 asetleidnud Verine Pühapäev.

Siis tulistati  Petrogradis Talvepalee juurde suunduvaid töölisi, kes tahtsid esitada tsaar Nikolai II-le oma olukorra parandamist taotleva palvekirja. Surma sai rohkem kui 500 ja haavata mitu tuhat inimest.

Tallinnaski korraldati peagi üldstreik ning rahutused levisid pealinnast edasi. Streigid puhkesid nii linnas kui maal. Eesti ajalugu uurinud soome ajaloolane Seppo Zetterberg nendib, et sellel ajal muutus rahvuslik liikumine vaieldamatult poliitiliseks ning terve Eesti ühiskond politiseerus äärest ääreni, maarahvast linlasteni. Rahutused tulid ootamatult nii Vene võimudele kui baltisakslastele.

«Eestlaste rahutustel olid omad poliitilised, rahvuslikud ja sotsiaal-agraarsed mõõtmed,» järeldab Zetterberg oma «Eesti ajaloos».  

1905. ja 1906. aasta vägivald andis Vene ametivõimudele põhjust liigitada eestlased ja lätlased samasse kategooriasse kui mässulised poolakad, leedulased ja kaukaaslased.

«Streikide ulatuselt olid Balti kubermangud 1905. aastal impeeriumi Euroopa-osa 50 maakonna esirinnas: Kuramaa esimesena, Liivimaa teisena ja Eestimaa viiendana,» märgib ajaloolane.

Rahutused algavad

1905. aastani ei olnud streike ka Viljandis nähtud. Ajaloolase Henn Moora hinnangul oli see tingitud sellest, et suurtööstusi polnud ja tööliste arv oli väike. Peterburi sündmuste järellainetus jõudis aga peagi kohale.

23. jaanuaril 1905 korraldati põllumeeste seltsi saalis esimene poesellide nõupidamine. Kohal oli poolsada osavõtjat, kes otsustasid hakatuseks nõuda tööaja lühendamist.

Päev hiljem puhkes streik Whishowi linaaidas, kus oli ametis üle 100 inimese. Palka küsisid juurde ka Leppiku töökoja ja Pohli tikuvabriku töölised. Tikuvabrikus palgalisa ka anti, linaaida töölised aga pidid paari päeva pärast vanadel tingimustel uuesti tööle asuma.

«Ärevusse sattunud kohalikud võimud olid Tallinnast kohale kutsunud kolmest ohvitserist ja 70 sõdurist koosneva väeüksuse Belomorski polgust,» kirjutab Moora. Sõdurid veendusid, et linnas siiski mingeid suuremaid rahutusi ei ole, ning sõitsid peagi tagasi. Arreteeriti linaaida tööline Hausmann, kes väideti olevat Tallinnast kohale saadetud streigi õhutamiseks.

Veebruaris nõudsid lühemat tööaega juba pagarisellid. Nende nõudmistele vastu ei tuldud ning nii jätsid nad töö seisma. Viljandi pidi mitu päeva läbi ajama värske saia ja leivata. Paar inimest arreteeriti, kuid sellide nõudmine siiski rahuldati. Ühtlasi lühendati kaupluste lahtiolekuaega pühapäevadel.

Peagi nõudsid palgatõusu mitme mõisa moonamehed ning siin-seal mõisnikud ka palka tõstsid. Moora andmetel oli 1905. aasta veebruaris ja märtsis streike 11 mõisas.

Aprillis toodi Viljandisse uuesti Belomorski polgu soldatite üksus. Järgmisel ööl visati kividega sisse linnapea ja kreisiülema aknad.

Kevadel ja suvel puhkes maal uusi rahutusi. 7. augustil Vana-Karistes peetud koosolekust võttis osa juba 826 talupoega. Mõisnikud ja baltisakslased olid arusaadavatel põhjustel ärevil ning nii peeti 27. augustil saksa käsitööliste seltsi saalis koosolek relvastatud omakaitse organiseerimiseks.

Ärevuseks andis põhjust ka Heimtali mõisa territooriumil asetleidnud kummaline plahvatus, milles sai kannatada üks lehm. Oletati revolutsionääride kurja kätetööd, kuid hiljem selgus, et vaesele lehmale oli saatuslikuks osutunud hiljutisest ilutulestikust järele jäänud süttimata rakett.

Oktoobrikuise üldstreigi ajal jäi seisma kitsarööpmeline raudtee. Streikisid ka Mõisaküla raudteetehase töölised. Abja lähistel tõkestati raudtee kividega. Ajalehed ei ilmunud, ka postiametnikud streikisid.

Üldine mässumeel nakatas õpetajaidki. 13. novembril peetud Viljandimaa kooliõpetajate koosolekul nõuti õppekeeleks emakeelt, sunduslikku algharidust, ühtset rahvakooli ja kooli lahutamist kirikust. Moodustati maakonna kooliõpetajate ühing.

Tuli tuha all

Inimeste meeleolude mõistmiseks on siinkohal suur abi Vabadusristi kavaleri Nikolai Animägi (1894—1974) koloriitsetest mälestustest, mis ta on kirja pannud läinud sajandi kuuekümnendatel aastal.

«Sõda möllas ikka veel kaugel idas, kuid juba 1905. aasta algkuudel algasid rahutused Vene päälinnas Piiteris, Moskvas, Harkovis ja paljudes teistes linnades,» meenutab Animägi. «Ema rääkis, kuidas Piiteris jaanuaris keskpäevil sõjavägi rahva hulka tulistas. Sügisel algas koolitöö paari nädala hilinemisega, ehkki väikeses Viljandis mingisugust rahutust märgata ei olnud. Kuid tuli hõõgus tuha all. Igasuguseid kuulujutte levis kulutulena, see sündis kõik sosinal kõrvast kõrva, kõva häält ei julgenud keegi teha.»

Animägi oli siis kolmandas klassis ning koolitöö käis esiotsa suuremate häireteta.

«Vahest koolijuhataja emakeele või usuõpetuse tundides hoiatas õpilasi, et nad ei longiks linnapidi asjatult ringi. Mis ta sellega öelda tahtis, seda saime ka varsti oma silmaga näha,» kirjutab Animägi. «Detsembris kuulutati kogu Vene riigis välja sõjasäädus. Liiklus keelati õhtupimedast hommiku valgeni ära, ei mingisuguseid pidusi ega koosolekuid.»

Üle kolme inimese koos ei tohtinud tänaval liikuda. Ajalehed suleti, Viljandis oli terve Belomorski polk. Sõjaväelased patrullisid tänavatel, inimesi arreteeriti ja need, kes võimudele kuidagi kahtlased paistsid, jäeti karmil moel peavarjuta.

«Sõjavägi piiras maja ümber, inimesed aeti majast välja ja siis pandi hoone põlema,» kirjeldab Animägi. «Viljandi linnas põletati niimoodi kaks maja ära, kui palju maal põletati talusid ja popsikohti, teab vist ainult kõiki armastav Jumal taevas, ja kaevata ei saanud keegi, sest Jumal oli kõrgel ja keiser kaugel.»

Rahva hulgas levisid kuulujutud, üks õudsem kui teine. «Mustasajalised tulevad ja põletavad kõik, mis teel ette juhtub. Linnad, mõisad ja talud lähevad kõik tuleroaks. Inimesed lastakse maha, kes aga kätte juhtub, ja palju seesuguseid sosinal aetud jutte oli iga päev külluses. Inimesed olid hirmul nii linnas kui maal. Linnad jäid nälga. Talumehed, kes olid päämisteks linnade varustajateks toiduainetega, ei julgenud kodust ninagi välja pista, isegi veskile jahvatama ei söandanud keegi minna. Veskid jäivad seisma, polnud, mida jahvatada, ja ka talumees jäi ilma leivata. Vabrikutes, tehastes ja väikeettevõtetes seisis töö. Töölised streikisid. Raudteel juurdevedu linnade varustamiseks toiduainetega ja küttega lonkas mõlemil jalul. Maad mööda kihutasid parun Sieversi  ratsaväe salgad, aresteeriti ja lasti maha inimesi. Viljandi mõisa lossi keldrid olid täis aresteerituid.

Tegutsesid välikohtud, jällegi oli parun inimese elu ja surma peremees. Viljandi järve kaldal Huntaugu mäe all lasti maha üle viiekümne inimese.»

Poistele ihunuhtlust

Ka Nikolai Animägi kool ei jäänud puutumata. Pärast jõuluvaheaega kooli minnes kuulsid lapsed, et õpetaja August Lelle on arreteeritud ja teadmata kuhu viidud. Tema asemele tuli kreisiülem Fomini noorem tütar.

Kreiskoolis oli kümnele poisile ihunuhtlust jagatud selle eest, et poisid tahtsid lahti saada ühest vene õpetajast, kes oli neile tihti käsitsi kallale kippunud, ja streikisid.

«Poisid tulivad küll kooli, kuid õppetööst osa ei võtnud,» jutustab Animägi. «Hommiku palvele ei läinud ja klassi ka mitte, käisid kolidoris ringi, ehk olid kooli õuel. Õpetajad nähes, et poisid tundide algusest väljagi ei tee, kaebasid inspektorile, see omakorda manitsema, kui see ka ei aidanud, siis ähvardama.»

Sellest hoolimata kestis streik mitu päeva edasi. Jaanuari keskpäevil tuli aga rood soldateid ohvitseriga eesotsas kooli hoovi, vemblakoorem järel. Ehkki hoov oli piiratud nelja või viie meetri kõrguse kivimüüriga, piirasid soldatid selle siiski seestpoolt ümber.

«Koolimajast aeti poisid õuele kahte ritta ja siis hakkas inspektor väiksematelt pärima, miks ta klassi ei läinud, kui tund pidi algama,» meenutab Animägi. «Üks kui teine nimetas mõne vanema klassi poisi nime, kes olla teda keelanud klassi minemast, ja nii korjati kümme vanemate klasside poistest välja.»

Puukuurist toodi õuele puusaagimise pukk, poiss tõmmati kõhuli pukile, üks soldat hoidis jalust, kaks õlgadest, püksid rebiti maha, särk ja kuub tõmmati pää pääle ja siis ladusid kaks soldatit teine teiselt poolt vemblaga 20 hoopi iga poisi tagumikule ja seljale.

«Kihno-nimeline teise klassi poiss läinud ohvitserilt küsima, mis nad kurja on teinud. Ohvitser käratanud: «Ah sa ei tea? Küll saad teada!» Poiss tõmmatud samas pukile ja laotud 25 sirakat tagumikule. Pärast, kui mina sääl koolis käisin, olime Kihnoga ühes klassis, siis ta rääkiski oma lugu.»

Tõsi küll, ajaloolased on arvamusel, et peksti siiski ainult kolme õpilast: kahte nõudmiste eest ja ühte selle eest, et ta kamraadide eest välja astuda julges.

Kevade poole muutus elu linnas rahulikumaks, koolitöö edenes häireteta kuni vaheajani. Lõpueksamid tulid mai lõpul, kuid suvise vaheaja algust ei mindud enam Tomuski kaasikusse tähistama, nagu varem tavaks oli olnud. «Rõõmu väljenduseks ei olnud kellelgi lusti, ei õpetajal ega õpilastel, kõigil oli rusutud meeleolu, kestis ju ikka veel sõjasäädus,» tõdes Animägi.  

Mida siis 1905. ja 1906. aasta streigid ja rahutused Eestile tähendasid? Ajaloolane Mart Laar nendib, et need võitluspäevad tõid kaasa nii joovastavat võidurõõmu kui valusat kaotusekibedust. Oma teoses «101 Eesti ajaloosündmust» võtab Laar juhtunu kokku lausega: «Eesti oli saanud hetkeks maitsta vabaduse lõhna ja seda nii lihtsalt ei unustatud.»

1920. ja 1930. aastail leidis Eestis aset paarsada suuremat streiki. Rekordaasta oli 1921, kui 53 streigist võttis osa 5156 inimest. Nõudmised olid klassikalised: palgatõus, töötingimuste parandamine ja kollektiivlepingute sõlmimine.

Henn Moora nendib, et kuna Viljandi tööliste majanduslik olukord oli 1920. aastate teisel poolel endiselt raske, puhkesid siin taas streigid.

1925. aasta oktoobris streikisid Pohli tikuvabriku töölised, kel oli saamata enam kui kuu aja palk. Vabrikant tasus võla. Paari aasta pärast tõstsid mässumeelsed töölised üles kaebused viletsa ventilatsiooni ning liiga lühikese, vaid veerand tundi kestva lõunavaheaja üle. Lubadustest hoolimata ei tõusnud palgad kümme protsenti, selle asemel lühendati töönädalat neljale päevale.

1927. aastal puhkes tööliste streik J. Nurmbergi trükikojas ning järgmise aasta märtsis ühinesid trükkalid üleriikliku trükitööliste streigiga.

1929. aastal algas ülemaailmne majanduskriis, mis tabas valusalt ka Eestit. Tööpuudus suurenes. 1933. aastal vallandati Meleski klaasivabrikust üle 60 töölise ning sama aasta augustis puhkes seal streik.

Vabrikuomanikud tegid järeleandmisi, kuid paar aastat hiljem oli streigiähvardus taas õhus ning pärast kahe ässitajaks peetud töölise vallandamist jäeti töö nädalaks seisma. Tööliste nõudmised täideti.

Kolmekümnendatel aastatel hakkasid streikimist üsna edukalt takistama just selleks otstarbeks vastu võetud seadused.

Nõukogude okupatsiooni päevil käsitleti streikimist kriminaalkuriteona ning Nõukogude Liidus tunnistati streigiõigust alles vahetult enne selle impeeriumi kokkuvajumist 1989. aasta tööseaduses.

TUBAKAMÜÜGI STREIK
Viljandi kaupmeeste referaatkoosolekul vahetati pikemalt mõtteid tubaka ja tubakasaaduste müügi asjus ühenduses pikema suuotsaga paberosside müügile laskmisega. Tubakavabrikud on alandanud müügiprotsenti väikekaupmeestele 8-lt 5-6-le ja suurkaupmeestele
10-lt 8-le, põhjendades seda sellega, et suuotsade pikendamine on toonud 2% kulusid juurde. Kaupmeeste arvamisel neil oludel tubaka ja tubakasaaduste müük ennast enam ei tasu. Asuti seisukohale, et kui vabrikud ei tõsta müügiprotsenti, tuleb teatavaks ajaks üle riigi lõpetada tubaka ja tubakasaaduste müük.
«Postimees», 18. mai 1935

NAHATÖÖLISED JÄLLE MURES
Viljandi kingsepad on kutsunud kokku nahatööliste koosoleku, et kaaluda, mida ette võtta tööhindade alandamise vastu. Nimelt olevat erakaupmehed alandanud töötasu säärsaabaste paarilt 75 snt ja poolsaabastelt 30 s võrra, millega töölised ei saa leppida. Mullune streik mäletavasti lõppes sellega, et ainult üks äri, põllumeeste seltsi kaubandusosakond, sõlmis kingseppadega kollektiivlepingu, kuna teised, erakaupmehed, tõstsid ainult teataval määral tööhinda.
«Postimees», 6. veebruar 1936

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles