Imetabase Neevalinna katastroofide segadik

Leningradis suri umbes kolmkümmend viis korda rohkem inimesi, kui sai surma Londoni pommitamiste ajal, ning neli korda enam kui Nagasaki ja Hiroshima pommitamisel kokku. Enne blokaadi algust tuli linna varjule hulk maainimesi, kes sageli võtsid kaasa oma loomakarjad.

FOTO: arhiiv

Leningradi blokaadi lõppemisest on möödas 68 aastat, üks kuu ja kaks päeva. Briti ajaloolase Anna Reidi mahukas teos heidab objektiivse ning judisema paneva pilgu inimkonna ajaloo kõige ohvriterohkemale linna blokaadile.

Selle mõjusalt kirjapandud ajalooraamatu kaante vahelt uhkab lausa füüsiliselt külma ja ahastust. Pool tuhat lehekülge läbi, on lugeja sunnitud vaatama oma igapäevasele toidule hoopis teise pilguga.

Vaikne traagika

Peterburi ehk vana nimega Leningrad on Eestist linnulennult veidi üle kolmesaja kilomeetri kaugusel. Ei ole ühtegi teist nii traagilise saatusega ja meile nii lähedal asuvat paika, kus inimesi oleks sellisel hulgal hukka saanud.

Hukkunute arv oli hoomamatult suur. Nende eriline traagika oli selles, et nad hukkusid tõepoolest vaikselt ja omaette ning nende surmast polnud mingit reaalset kasu kummalgi poolel. Nii sõja päevil kui hiljem on Leningradi blokaad taandunud teiste viimase ilmasõja suurte taplustandrite ja jubeduste varju ning nagu autor nukralt märgib, peavad paljud tema kaasmaalased Leningradi ja Kasahstani piiri lähedal paiknevat Stalingradi (nüüd Volgo­grad) üheks ja samaks linnaks.

Saksamaa ajaloos oli niigi palju problemaatilisi külgi, niisiis tuli teha valik ning Venemaal endal on samuti blokaadi tõttu hulk muresid, mida on targem unustada.
Seetõttu polegi imestada, et blokaadikirjanduse säravaimad tipud on hoopistükkis inglased ja ameeriklased.

Siinkohal tasub meenutada paari aasta eest maakeelde ümber pandud David Benioffi ilukirjanduslikku, ent üldjoontes ajalooliselt korrektset teost «Varaste linn». Selle peategelase emotsioonid on kahtlemata autentsed: «Päevad olid muutunud katastroofide segadikeks; mis pärastlõunal tundus võimatuna, oli õhtuks ilmselge tõsiasi. Taevast langesid sakslaste surnukehad, inimsööjad müüsid Heinaturul inimestest tehtud vorste; kortermajad kukkusid kokku ja koertest said pommid.»

Tähtis tõmbekeskus

Mälu värskenduseks tasub siinkohal meenutada, et Peterburis kui Eestile suhteliselt lähedases tõmbekeskuses oli tähelepanuväärselt suur eestlaste koloonia. Peterburis avati juba 1844. aastal pastor Cornelius Laalandi eestvõttel neljaklassiline eesti algkool ja ehitati kogudusele Peterburi Jaani kirik.

22. augustil 1884 elas Peterburis «Eesti Postimehe» andmetel koguni 45 000 — 50 000 eestlast ning kuigi täpseid andmeid selle kohta pole võimalik leida, pidi seal enne Esimest maailmasõda eestlasi olema üle 50 000, sest nii nagu tänapäevalgi, ei kiirustanud kõik suures linnas töökoha saanud ennast ametlikult arvele võtma.

Peamiselt leidsid tragid eestlased suurlinnas rakendust oskustöölistena tööstusettevõtetes, kuid paljud noored läksid Peterburi õppeasutustesse haridusteed jätkama. Neevalinnas õppisid teiste hulgas heliloojad Rudolf Tobias ja Mihkel Lüdig ning muidugi ei tasu unustada Johann Kölerit.

Peterburis täiendas ennast ka teine Viljandimaaga seotud mees, kindral Johan Laidoner. Kui palju Stalini terror Peterburi eestlaskonda räsis, on veel uurimata ning teadmata on ka see, kui palju eestlasi elas seal blokaadi ajal. Samuti pole teada, kui suur hulk mehi osales eesti politseiüksuse koosseisus Leningradi piiramises.

Haarav teos

Reidi põhilised allikad on arhiivid ja blokaadis osalenud intelligentide päevikud. Tõde ei ole must, tõde ei ole valge. Leningradlased ilmutasid erakordset vastupidavust, ennastsalgavust ja vaprust, kuid ühtlasi varastasid, mõrvasid, jätsid omaksed saatuse hoolde ja alandusid sööma inimliha.

Tõlkija või toimetaja on lasknud paraku läbi lipsata paaril andestamatul veal. Kui blokaadis hukkunute arv pidevalt varieerub, võib seda pidada vasturääkivate andmete kasutamisest tingitud ebatäpsuseks ning ega lõplikku arvu ju keegi täpselt teagi. Küll aga pole mingit vabandust sellele, et blokaadiaegseid Leningradi korravalvureid nimetatakse järjekindlalt politseinikeks.

Sõna «miilits» vilksatab ainult paaril leheküljel ning võib tekitada kummalise segaduse, nagu oleksid linnas tegutsenud mõlemad struktuurid.

Igal juhul korrigeerib see haarav teos meie vanemale põlvkonnale nii hästi sisse kulutatud sovetlikke müüte ning heidab pilgu aega, mil paljastus inimeste tõeline loomus ja polnud midagi poolikut. 

RAAMAT

Anna Reid, «Leningrad: Piiramisrõngas linna tragöödia 1941—1944»
• Inglise keelest tõlkinud Tõnis Värnik
• 456 lehekülge
• Kirjastus Varrak

Tagasi üles
Back