N, 8.12.2022

Kristjan Randalu koos New Wind Jazz Orchestraga esitles "Sisu"

Maret Tomson
, muusikaõpetaja
Kristjan Randalu koos New Wind Jazz Orchestraga esitles "Sisu"
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
New Wind Jazz Orchestra ees Lauri Kadalipp, paremal esimene Tobias Tammearu
New Wind Jazz Orchestra ees Lauri Kadalipp, paremal esimene Tobias Tammearu Foto: Mikk Mihkel Vaabel

Maailmatasemel džässpianist Kristjan Randalu on Viljandi publikule esinenud nii solistina kui koos eri ansamblitega. Tema kontserdid on alati oodatud ja erakordsed sündmused. 2. oktoobril pärimusmuusika aidas kuulsime aga midagi päris uut: koos pianistiga esines 2018. aastal loodud New Wind Jazz Orchestra.

Kristjan Randalu on kirjutanud teoseid kammerkoorist sümfooniaorkestrini, kuid see oli tema esimene koostöö sellise koosseisuga. Muide New Wind Jazz Orchestra on kokku kutsunud Viljandist pärit saksofonisti Lauri Kadalipp ning selles mängib ka teine Viljandi muusikakooli vilistlane Tobias Tammearu. Et nii suure kaliibriga muusik nagu Kristjan Randalu on valinud oma koostööpartneriks just Eesti noore kollektiivi, on suur au ja kontserdil võisime tõdeda, et noortest väga headest muusikutest koosnev orkester sai Randalu keeruka muusikaga suurepäraselt hakkama. See ei ole meelelahutusmuusika, aga mängijaid ei heidutanud helilooja pöörased rütmid ega kummalised taktimõõdud, perfektselt esitati igas loos kõlavad soolod. Tundus, et orkester koosnebki solistidest, mõned valdasid meisterlikult erinevaid pille.

Randalut iseloomustab enamasti ühe kujundi kasutamine ühe loo piires. See võib olla mõni lihtne harmooniakäik, eriline rütm või veidi kandiline meloodiajupp. Seejärel hakkab ta väikesest algallikast tervikut välja voolima. Seekord oli tal võimalus kasutada puhkpillide rikkalikku kõlamaailma: kord veidi uduse impressionistliku helitaustana, teisal koraalitaoliste akordidega, siis jälle erinevaid pillitämbreid kasutades või rütmimustreid kokku-lahku kerides.

Eesti heliloojate teostest olid aluseks võetud Uno Naissoo "Hiirejaht", Olav Ehala "Lambalaul" ja Ülo Vinteri "Pipi laul". Oli huvitav kuulata, mida on tuttavate viisidega tehtud, kuidas lihtne laul muutus loo edenedes nii rütmi kui faktuuri poolest aina keerukamaks, kuidas lisandusid erinevad pillid, tuues endaga kaasa uusi kõlavärve, kuidas pillimehed oma soolosid kujundasid. Meenub Kristjan Randalu ja trompetist Jason Hunteri kelmikas kahekõne "Pipi laulus", kus puhkpilli lühifraasidele vastas klaver lausa lisztilike passaažidega.

Väga mõjuv oli oma sisu poolest "Laul vabadusest", mis on algselt kirjutatud meeskoorile Henrik Visnapuu luuletuse põhjal. See oli tõeline

muusikaline jutustus, kus trompetid hõikasid sõjahüüdu, trumm põristas painavat marssi ja klarnetisoolo (Martin Kuusk) oli kui sõjapainetes piinlev inimene, kes püüab leida pääsetee neist koledustest, aga see ei õnnestu, sõjatrumm jätkab halastamatult edasimarssi ...

Mis lummab mind Kristjan Randalu mängus? On see ülim tehniline meisterlikkus, ideaalne kõla või virtuoosne klaverikäsitsus? Aga need on ju iga tänapäevase kontsertpianisti iseenesestmõistetavad omadused. See on alles alusmüür, mille peale tuleb midagi ehitada. Kristjan Randalul on väga selge muusikaline mõtlemine – kõik, mis ta teeb, on arusaadav ja kasvab loogiliselt eelnevast välja. Selles on teatav konstruktiivsus, mis ei mõju pelgalt mõistuslikult, vaid paneb lausa lummavalt kuulama.

Noor kollektiiv New Wind Jazz Orchestra ja Kristjan Randalu suudavad puudutada publiku hinge ja mõistust ning läbida oma mänguga kogu keha lausa füüsiliselt tajutava mõjujõuga.

Tänavune muusikakuu on alanud eriliselt: meil on olnud võimalus kohtuda kahe maailmatasemel solisti ja väga heade orkestritega. Aga kuu alles kestab ja üllatusvõimalusi on veelgi.

Kutsun viljandlasi tulema kontserdisaalidesse ja lubama endale suurepäraseid muusikalisi elamusi, mis tulevad koju kätte ja on hinna poolest igati jõukohased.

Märksõnad
Tagasi üles