Farištamo Eller: piisavusest võiks ju piisata, alati pole vaja lõputut küllust

Farištamo Eller, looduskaitsja. Foto: Erakogu

USSIMAARJAPÄEV on läbi, rahvakalendri järgi on õunad nüüd valmis. Lähen ploomipuu alt redelit otsima, et neid korjama asuda. Selgub, et õunad tuleb pisut edasi lükata, sest hoopis ploomid vajavad hädasti korjamist. Kangastub lumeeide muinasjutt, milles puu palub, et teda raputataks, sest viljad on valmis. Need ploomid mingit raputamist ei kannata, mahakukkumine teeks need katki. Tuleb tuua ämber ja neile järele ronida.

Korjan ploome, püüan ise mitte alla pudeneda ja küsin ühtäkki endalt: «Mis üldse on päris elu?»

Mul on iga päev tarvis hoolitseda selle eest, et mu perel oleks toit laual. Eks see ole elu alalhoidmiseks kõige vajalikum. Oma peenral oma kätega toidu kasvatamine ongi aga tekitanud päris oma elu elamise tunde: ma ei delegeeri oma eluspüsimist kellelegi teisele, vaid lasen ise kätel käia. Näiteks needsamad ploomid – moosiks keedetuna pakuvad need pudrukõrvast päris paljudel sügis- ja talvehommikutel. Teravilja pean muidugi põllumehelt saama, aga inimene ongi sotsiaalne olend.