1990. AASTATE algul loodi Eestis kahe tasandiga omavalitsussüsteem ja valiti kohalike volikogude kõrvale maakondlikud. Maavalitsus oli toona maakonnas täidesaatev võim, mis osales otseselt kohaliku elu korraldamises.
Maavalitsused on muutunud kasutuks
/nginx/o/2016/01/06/4855359t1h270d.jpg)
27. veebruar 2012, 09:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1993. aastal moodustati lihtsustamise huvides ühe tasandiga omavalitsussüsteem ning maavalitsused taandusid sisuliselt valitsuse korrespondendipunktideks.
Praegu tegelevad need näiteks planeerimise ja ühistranspordiga ning gümnaasiumiharidusega. Väheste funktsioonide hulka on jäänud veel registreerimised, korraldamised, nõustamised ja jagamised. Maavalitsuste funktsioonidele iseloomuliku nähtusena nimetab Tartu maavalitsus oma kodulehel muu hulgas koguni aineolümpiaadide korraldamist ja laulupeo ettevalmistamist.
Ükski nimetatud valdkond ei jääks korraldamata ka maavalitsusteta. Planeeringuga võiksid edukalt tegelda omavalitsusliidud. Riiklikku järelevalvet saab maavanema asemel teha mõni siseministeeriumi osakond.
Ühistransporti on maavalitsused juba aastaid korraldanud kolmanda sektori partnerite abil. Perearsti konkurssi organiseerida ja alaealiste komisjoniga tegelda ei tundu samuti olevat ületamatult raske.
JUBA AMMU on räägitud, et rudimentaarsete maavalitsustega tuleb midagi ette võtta. 2007. aastal pakkus toonane avaliku halduse ja regionaalminister Vallo Reimaa välja mõtte tugevdada maavalitsuste arvelt omavalitsusliite.
Plaani tuum oli revideerida maavalitsuste põhimõtteid ja süsteemi ning usaldada nende ülesanded omavalitsusliitudele. Hea idee teostamiseks tulnuks tema sõnul luua omavalitsusliitudele uus juriidiline alus, aga selleni Reimaa oma lühikese ministrikarjääri jooksul ei jõudnudki: uue aasta hakul pidi ta ametist taanduma.
Omavalitsusliitude tegevust reguleerib praegu mõnele leheküljele mahtuv üldsõnaline omavalitsuste üksuste liitude seadus, mis annab liitudele umbmäärase esindusfunktsiooni ning võimaldab ühtlasi usaldada neile mõnda kohaliku omavalitsuse ja riiklikku ülesannet. Sisuliselt on omavalitsusliidud praegu eriõigusteta mittetulundusühingud, ehkki võiksid kanda märksa suuremat raskust ning olla kohaliku elu ja demokraatia arendajad.
PALJUD EESTI omavalitsused näeksid rõõmuga, et omavalitsusliitudele antaks suurem roll. Mitu omavalitsuste esindusorganisatsiooni on eraldiseisvate arutelude tulemusena jõudnud samale seisukohale.
Möödunud aasta lõpul esitas avaliku pöördumise Raplamaa omavalitsuste liit. Olles välja selgitanud halduskorralduse probleemid, osutasid sealsed omavalitsused samuti asjaolule, et avalikes huvides tegutsevad omavalitsusliidud on praeguse seaduse järgi eraõiguslikud organisatsioonid. Oma analüüsi põhjal järeldasid nad, et maavalitsustelt koostööorganisatsioonidele antavad ühisülesanded muudaksid riigikorralduse ladusamaks.
Kui maavalitsuste ülesanded ja neile vastav ressurss antaks piirkondlikele omavalitsusliitudele, saaksid nood koos omavalitsustega otsustada, mismoodi raha kasutada. Maavanemad on sel puhul eelkõige valitsuse tööriistad, aga omavalitsusliidud kohalik mõistuse hääl.
See oleks kooskõlas ka Euroopa Liidu subsidiaarsuse printsiibiga, mis soovitab teha kohalikku elu mõjutavaid otsuseid võimalikult madalal tasandil ja kodanikele lähedal.
Maakondade ja valdade piirid on alati kunstlikud, looduses ja asustuses neid näha pole. Seetõttu on lähestikku asetsevatel valdadel sageli olukordi — olgu siis ühest vallast teise viiv tee või koolibussi marsruut —, mis tuleb lahendada koos.
Omavalitsusliitudel oleks sellises praktilises koostöös etendada oma roll, mis annaks omavalitsustele uusi võimalusi täita piirkonna elus tähtsaid ülesandeid. Suureneksid omavalitsuste otsustusõigus ja vastutus, areng muutuks terviklikumaks ja võim efektiivsemaks.
Ülesannete ümberjaotamine eeldab, et muudetaks rahastamist. Peale regionaalsetele omavalitsusliitudele antava raha tuleks omavalitsuste tulubaasi ka otseselt täiendada. Liitudele delegeeritavaid ülesandeid finantseeritaks seejärel liitude kaudu riigieelarvest ja omavalitsuste poolt ühiselt.
Praegu on raha jagades jäetud vaeslapse rolli näiteks kohalikud teed. Nagu osutavad Raplamaa omavalitsusliidud, on kehtiva teedevõrgu arengukava järgi Eestis 56 800 kilomeetrit maanteid, millest kolmandik on riigimaanteed. Rahajaotuse proportsioon on vastupidine.
REGIONAALSETEL omavalitsusliitudel võiks olla Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi raha jaotamises suurem sõnaõigus. Omavalitsusliidud olid 1990. aastate teisel poolel kaasatud näiteks koolide remondiks riiklike investeeringute programmist raha jagamisse. Just nemad kinnitasid toona valitsusele esitatud remondivajaduse pingerea. Raha jagati noil aastail sadu miljoneid kroone.
Omavalitsusliitude rolli suurendamine ja maavalitsuste kaotamine ei tohiks põhjustada suuri poliitilisi konflikte. Sellele plaanile avaldas peale eespool mainitud Isamaa ja Res Publica Liidu ministri samal aastal mitu korda toetust ka Reformierakond.
Sotsiaaldemokraadidki toetavad oma programmis omavalitsusüksuste piiriülest koostööd ja pooldavad pigem 1990. aastate alguse mudeli juurde tagasipöördumist. Kavandamisse lubavad nad kaasata linnade liidu ja maaomavalitsuste liidu esindajad.
Kindlasti pole lihtne anda maavalitsuse ülesandeid omavalitsusliitudele. Otsustusmehhanismid ja vahekorrad tuleb enne kindlaks määrata. Omavalitsused peavad tegema kompromisse ja sõlmima omavahel kokkuleppeid. Lahendada tuleb ka juriidilised takistused. Peamine on võtta otsustades aluseks omavalitsuste ja regionaalsete liitude sõnastatud eesmärgid ning pakutud lahendused.