Kuigi Mõisaküla linn saatis sotsiaalministeeriumile palve elektriautost loobuda, ei näe kehtestatud kord sellist taganemisvõimalust ette.
Mõisaküla tahaks elektriautost loobuda
25. veebruar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samamoodi on loobumisotsuse esitanud Harjumaal asuv Nissi vald ja Raplamaa Raikküla vald. Siiski ei taha ministeerium praegu öelda, kas loobunud omavalitsuste sotsiaaltöötajale viiakse elektriauto väevõimuga õuele või leitakse võimalus meelemuutjatele vastu tulla.
Sotsiaalministeeriumi finants- ja varahalduse osakonna projektijuht Merle Ploompuu edastas «Sakalale» veel päev pärast Mõisaküla loobumisotsust ülevaate, millest ilmnes, et ainukesena ei taha elektrilist sõidukit Karksi vald.
Küsimusele, miks ta ei maininud pärale jõudnud Mõisaküla loobumissoovi, vastas Ploompuu, et ministeerium pole seda otsust rahuldanud. «Ma ütlesin nii, nagu juriidiliselt on õige öelda,» tähendas ta.
Projektijuhi sõnul ei ole haldusmenetluse seadustiku järgi Mõisakülal õigust elektriautost ära öelda, kui ta oli seda sõidukit vabatahtlikult taotlenud.
«Vaatame, üritame veel rääkida ja kokku leppida, aga põhimõtteliselt tal seaduse järgi alust loobuda ei ole,» ütles Ploompuu. «See on hästi rumal situatsioon: keegi ju ei sundinud taotlust esitama.»
Ploompuu andmeil põhjendas Mõisaküla, et kiirlaadimispunkt jääb linnast liiga kaugele. Samas ei olegi tulevased kiirlaadijad mõeldud sotsiaaltöötajate elektriautode peamiseks laadimiskohaks. Iga omavalitsus organiseerib endale sobivasse kohta tavalaadija ning selleks tehtavad kulutused hüvitab hiljem riiklik sihtasutus KredEx.
Mõisaküla linnapea Ervin Tamberg lausus loobumisotsust selgitades, et kui algul lubati kiirlaadimispunkti kolme kilomeetri kaugusele Kamara tee ristmikule, siis tegelikult tuleb lähim punkt 30 kilomeetri kaugusele Karksi-Nuia.
Nagu Tamberg nentis, on ta teadlik, et Mõisaküla saab oma sotsiaaltöötajale püsti panna tavalaadimispunkti, mille rajamise kulud hiljem hüvitatakse.
«Peamine põhjus peitub eeskätt asjaolus, et me ei saanud põhjalikult elektriauto vajaduse üle järele mõelda,» lausus meer. «Pakkumine tuli jube kiiresti: üks päev küsiti ja teine päev pidime juba vastama.»
Tamberg ütles, et sotsiaaltöötaja jäi elektriauto vajaduse asjus kõhklevale seisukohale, kuid siiski otsustati elektriauto taotlemise avaldus ära saata.
Hiljem oli linnapea sõnul rohkem aega järele mõelda ning avalikkuse ette jõudis talvine tagasiside elektriauto külmaga kiirelt kahaneva sõiduulatuse kohta.
«Kas me külmaga venitaksime 50 kilomeetri kaugusele Viljandisse, kus sotsiaaltöötajal tuleb üpris tihti käia?» arutles Ervin Tamberg. «Ta sõidab ka Tartu vahet ja see oleks elektriautoga välistatud. Mõisaküla ise on nii väike linn, et siin jõuab sotsiaaltöötaja vajalikud kohad jala läbi käia.»
Nii otsustaski väikelinn parem karta kui kahetseda ja läkitas esmaspäeval sotsiaalministeeriumi e-kirja elektriautost loobumise palvega.
Sotsiaalministeeriumi väitele, et vabatahtlikult taotletud elektriautost ei ole seadusetähe järgi võimalik nüüd enam loobuda, ei osanud Tamberg midagi kindlat vastu öelda.
«Kui nad survestavad meid, eks me pea siis maha istuma ja vaatama, mis saab,» lisas ta. «Mina leian, et ainult linna teenindamiseks ei ole seda autot mõtet võtta.»