Suurlinna elanik suvitab Eesti kõige väiksemas linnas

Ellen Riekstina Foto: Hans Väre

Ellen Riekstina töötab giidi ja tõlgina. Pärnumaal kasvanud tüdruk abiellus küll aastakümnete eest läti mehega ja on sellest ajast peale elanud Riias, aga tema südames on lapsepõlvest saadik püsinud üks kaunis Mulgimaa linnake — Mõisaküla.

Rongide vilet kunagise raudteesõlme ümber tekkinud aedlinnas enam ei kuule, aga veel nüüdki võib seal ärgata kukelaulu peale. Just väikelinna nostalgilised võlud on meelitanud 64-aastast Ellen Riekstinat veetma vaba aega enamasti siin.

Ellen Riekstina, millal ja kuidas sattusite Mõisakülla?

Mõisaküla on mulle tuttav juba lapsepõlvest. Käisime emaga vanaonu Hansul külas ja viimased eluaastad veetiski ema siin.

Pärast tema surma oleme siin pidanud suvekodu. Tihedamalt hakkasime Mõisakülas käima seitsmekümnendate aastate algul. Kui õppisin Leningradis, sattusin siia harvem, aga Riia-perioodil oli juba lihtsam tulla: sealt käis Viljandi—Riia buss. Kui ehitati laiarööpmeline raudtee, oli Mõisakülla mugav sõita Tallinna—Riia rongiga.

Mu mees on küll pärit Riiast, aga temagi on looduslähedase mõtteviisiga ja toimetab meelsasti aias.

Miks olete nii kauaks siia käima jäänud? Toreda suvekodu leiaks kindlasti ka lähemalt.

Mõisakülas elab veel praegugi meie sugulasi, siin on minu ema haud, aiake, värske õhk ja toredad naabrid. Linnas on paljudel kanad ja kuked, äärelinnas mõnel koguni lehm. Varasematel aastatel ostsime nii piima kui mune oma linna inimestelt. Südantsoojendav on ärgata hommikul kukelaulu peale.

Riiast on siia 200 kilomeetrit ja meie meelest ei ole seda liiga palju, Tallinnast tulla oleks ju sama maa. Lätis on inimestel maakodud kaugemalgi. Paljud sealsed sõbrad käivad meil külas, neile on see välismaa.

Kui asute pensionäripõlve nautima ja loobute töökohustustest, kas kolite siis Mõisakülla päriseks?

Päriselt Mõisakülla tulla on meil alati mõttes olnud. Loodan, et siis jõuame aeda rohkem korrastada, nüüd jääb palju asju ajanappuse tõttu tegemata. Praegu on meil lilled ja mõni peenar. Kui olime nooremad ja lapsed olid väikesed, kasvatasime siin kogu köögivilja. Samuti olid meil kanad: kevadel võetud broileritibud. Ühel suvel pidasime isegi hanesid.

Riiast tulles tundub vist päris veider, et ka Mõisaküla on linn.

Riiaga võrreldes on Mõisaküla elamiseks palju mugavam just sellepärast, et on nii väike.

Siin saab jalgsi kõik kohad läbi käia. Kultuuriasutusi on muidugi vähem, aga suurlinna elanikud neis nii tihti ei käigi. Võimalus ei tähenda veel, et seda kasutataks. Mulle tundub, et väikelinna elanikud käivad sagedamini suures linnas teatris või kontserdil kui sealsed asukad ise.

Mõisakülas on tore muuseum. Alles hiljuti käisime seal taas muuseumide ööl. Iga kord üllatab see mõne uue väljapanekuga.

Kuidas Mõisaküla aastatega muutunud on?

Elanike arv on vähenenud. Rongivilet enam ei kuule ja sellest tunnen ma puudust, aga linn ise on ilusam. Paljud aiad ja majaümbrused on kaunid ja hoolitsetud, paarikümne aasta tagune tööstuslinn nii korras polnud.

Siinsed inimesed tunnevad uhkust, et on mulgid, ja aeg-ajalt on kuulda ka Mulgi murret. Igal aastal peetakse suurejooneliselt linna sünnipäeva ja see rahvapidu toob suvel kohale palju külalisi.

Millest Mõisaküla inimesed elatuvad?

Kohapeal on tööd vähemaks jäänud, sest pole enam vabrikuid ja raudteed. Hulk inimesi käib tööl Pärnus, Viljandis ja Abjas. Palju on pensionäre.

Kas võib öelda, et Mulgimaa on Lõuna-Eesti avastamata pärl?

Mulgimaa on täis väikesi pärle, need on vaja üles leida. Mulle meeldib tee, mis tuleb Uulu ristmikust mööda piiri äärt Mulgimaa kaudu Valga poole. Seal on palju paeluvat, näiteks Karksi kandi imekaunis loodus ja Taagepera loss.

Mitut keelt te räägite?

Praegu oskan nelja. Läti keele õppisin ära kuulmise järgi nagu laps: mu abikaasa on lätlane ja kolisin tema juurde elama. Vene keel oli mul juba enne selge ja sai täiendust, kui õppisin Leningradis. Kui töö juures hakkas käima soomlasi, palus ülemus mul tõlkida, arvates, et eesti ja soome keel on peaaegu ühesugused. Lätlaste kõrv ei erista nende vahet. Nii tuli mul kursustel endale selgeks teha ka soome keel.

Kodu on meil kakskeelne, pojad räägivad nii eesti kui läti keelt. Mu abikaasagi on eesti keele ära õppinud ja saab siin naabritädidega kõik jutud aetud.

Eestlaste hulgas liigub lätlaste kohta hulk nalju ja anekdoote. Mida lätlased eestlastest räägivad?

Lätlastele meeldib eesti keel. Paljud on asunud seda õppima juba ainuüksi seepärast, et neile meeldib selle kõla. Eestlastest, kes õpiksid läti keelt selle ilu pärast, pole ma kuulnud. Lätlastele tundub, et naabritel on mõnigi asi paremini, Eesti on neile välismaa.

On anekdoote eestlaste aeglusest: eestlane räägib ja tegutseb pikaldasemalt. Tõtt-öelda on see temperamendi küsimus. Oma peres pole me sellist vahet märganud, olen vist pisut ebatüüpiline eestlane, sest tegutsen ja räägin kiiresti. Mees on mul mõnikord palunud aeglasemalt rääkida.

Mõisaküla on endine raudteelaste linn. Missugune tegevus või majandusharu võiks siia elu ja töö tagasi tuua?

Suvel saab arendada turismi, aga siin võiks olla ka mõni ettevõte või vabrik, mis annaks inimestele aasta ringi tööd.

Me ei tea veel, kust hakkab tulevikus kulgema suur Euroopa rongiliin. Kui see läheks Tallinnast Mõisaküla kaudu Lätti, tuleks siia kindlasti elu juurde.

Kas ka teie pojad armastavad siin puhata?

Võimaluste piires ikka. Vanema poja üheksa-aastane tütar Mia on väga uhke, et oskab eesti keelt. Väikestele lastele ei pea ju keelt õpetama, nendega on vaja lihtsalt rääkida ja mina olen temaga algusest peale eesti keeles rääkinud.

Miks on teie arvates mõni Eesti turismipiirkond, näiteks Setumaa, Otepää kant ja Virumaa väga hästi arenenud, aga ilus ja vaatamisväärne Mulgimaa jääb neile alla?

Ehkki Mulgimaa pole eelmainitud piirkondadest kuidagi kehvem või igavam, on see kahjuks unustusse jäänud. Sellest tuleks rohkem rääkida. Ei leidu kohta, kus poleks midagi vaadata — kõik sõltub turundusest.

Mõisakülas elab ka soomlasi, nemad on järelikult Mulgimaa juba avastanud.

Sooglemäele plaanitakse uhket Mulgi külastuskeskust. Kas näete sellel perspektiivi?

Usun, et sinna tuldaks nii Eestist kui välismaalt. Olen käinud lätlastega Taagepera lossis. Sooglemäe on ju sealsamas kõrval ja kui see oleks avatud, kasutaksid külastajad kindlasti võimalust mulgi kultuuriga tutvuda või simmanit pidada. Naabri aeda on ju ikka huvitav piiluda.

Algul tuleb muidugi kõvasti reklaami teha ja kohta tutvustada. Kui paika ei teata, siis sinna ei tulda — informatsioon on kõige tähtsam. Hiljem müüb väärt ettevõtmine end juba ise.

Usun, et inimesi huvitab just ääreala: see on veel vähe tuntud ning pakub võimaluse peateelt kõrvale keerata ja midagi uut avastada.