Hanna Miller avas Sakala keskuses näituse "Värvimängud"

Vaade näitusesaali Foto: Hanna Miller

Viljandis Sakala keskuses on vaadata voolavate akrüülmaalide näitus "Värvimängud". 

Oma loomingut tutvustades kirjutab Hanna Miller näituse saatesõnas, et voolava akrüülmaali avastas ta mõne aasta eest ja see on seniajani tema kirglik harrastus. "Olen küll pärit kunstnike-kunstiõppejõudude perest, kuid ise ma pintslit ei hoia. Oma suureks rõõmuks leidsin kunstivaldkonna, kus seda ei olegi vaja teha! Olen sel alal iseõppija, katsetan akrüülivalamise erinevaid tehnikaid, lasen värvidel mängida ja mängin kaasa … Isegi siis, kui alustan kindla visiooniga, otsustavad tihtipeale värvid ise, mida nad teha tahavad, ning minul jääb üle vaid sel suunal kaasa liikuda, lahendusi leida, üht või teist värvikombinatsiooni rõhutada, parimat võimalikku kompositsiooni leida, suunata ja kaasa minna."

Autori sõnul on akrüülmaal alati põnev ja nõuab keskendumist. Vahel võib tulemus loojatki üllatada. Seda vaimustavat efekti ei saavuta aga sugugi alati. "Tihtipeale kulub topside kaupa värvi ja mitu lõuendit, enne kui tulemusega rahule jään. Ja mõistagi olen ka ise enamasti värviga koos, seda õieti märkamatagi, sest tööõhin ja keskendumine on nii suur."

Autor toonitab, et iga pilt on unikaalne ja seda korrata pole võimalik. "See ongi see, mille kohta öeldakse "loomeprotsess", see, mille läbi tekib midagi tühjale kohale. Looming pole mõtlemine, see on intuitiivne protsess, mis voolab iseenesest. Mul on alati rõõm, kui kellelegi mõni töö meeldib ja see ostetakse. Teisalt on alati ka veidi kahju seda loovutada," kirjutab Hanna Miller.

Pealkirju ta piltidele ei pane, vaid lubab sel igas vaatajas tekitada oma emotsiooni, seose, visiooni ja assotsiatsiooni. 

"Vaheldust tõlkijatööle ning loomisrõõmu pakub see harrastus kuhjaga. Seda rõõmu ja inspiratsiooni soovingi jagada," ütleb Hanna Miller.

Näitus jääb avatuks 10. detsembrini.