Reportaaž ⟩ Mõni päev valimisteni ehk Kuidas poliitikute kulul kõht ja taskud täis saada

Kohalike omavalitsuste valimised on küll 17. oktoobril, aga e-hääletada saab juba esmaspäevast. Nii et kui üldse on viimast aega valijatega suhelda, siis nüüd on see käes. Viljandis on tavaks saanud laupäeviti ühine kampaaniategemine. Sellal kui teised inimesed end kodus töönädalast välja puhkavad, laovad poliitikud autod ninni-nänni täis, panevad telgid püsti ja segavad pannkoogitaina valmis.

Ka selle laupäeva, 9. oktoobri hommikul on kõikide nimekirjade esindajad linnas platsis.

Oravad on vallutanud parkla

Põhiline kogunemiskoht on siin juba aastaid olnud turuplats. Reformierakond on aga seekord otsustanud vastuvoolu ujuda ning seadnud oma telgi üles hoopis Uue ja Tallinna tänava ristmikule.

Erksates kollastes jopedes oravad siblivad oma varjualuse ümber ning mis seal salata, nad hakkavad juba eemalt hästi silma. Pannkoogid on neil taldrikule laotud ja ootavad sööjaid.

Olen endamisi mõtisklenud, miks kandideerijad tänavu niiviisi võistu pannkooke küpsetavad. Asja mõte on muidugi endast võimalikult meeldiv pilt maalida ja inimesi ligi meelitada. Konkurendid "süüdistavad" just Reformierakonda: selle liikmeil olla pannkoogitegu juba kümmekond aastat leiva-, või õigemini kooginumber ja ega siis neist saa maha jääda.

Oma küsimuse saan kohe esitada ka linnapeale Madis Timpsonile, Risto Kaljurannale ja Krister Kallasele, kes mind reipalt piiramisrõngasse võtavad. Ega neil parajasti muud teha olegi – kell kümme hommikul liigub seal kandis veel vähe rahvast.

"Normaalsed inimesed magavad," lausub Timpson naeruselt ning teatab: "Jah, pannkooke oleme pakkunud juba kümme aastat vähemalt. Ja eks häid asju tulegi teistelt üle võtta. Kopeerida. See on ju hea mõte – inimestele niisama pastakat pihku pista ei taha."

"See hoiab inimest kinni," pistab Krister Kallas kõrvalt. "Linnatänavale ju eemale sööma ei lähe. Nii et samal ajal kui inimene süüa nosib, saab temaga sõna juttu rääkida."

"Soovite ehk pannkooki?" püüab Risto Kaljurand taamal võimalikku valijat võrgutada.

"Mina ei osale sellises jamas!" põrutab too.

Hääletoonist ja miimikast on aimata, et ollakse vanad tuttavad.

Niisiis, pannkoogid kui inimest paigale naelutavad ahvatlused. Ent millega siis lõksu püütud valijat ära rääkida püütakse? Mis lubadusi antakse?

"Kui aus olla, siis inimesed tahavad meiega ise rääkida," sõnab Timpson. "Kui keegi arvab, et valimiskampaaniat tehakse nii, et palun, siin on meie valimisprogramm ja meie sada hea mõtet, siis sedasi need asjad ei käi. Inimesed tahavad ikka ise rääkida ja meie asi on kuulata. Öeldakse, et näete, siin on see asi halvasti ja seal too. Mõni isegi kiidab!"

Linnapea tunnistab, et on ühe korra ka sõimata saanud. "Üldiselt on inimesed ikkagi heatahtlikud, aga kui me esimest korda turu peal olime, tuli üks vanem proua ja sõimas mind mõrtsukaks, et Uue tänava puud said maha võetud. Seda kuulis üks teine inimene ja tuli kohe ligi, et mis juttu te ajate, see oli täiesti õige samm. Siis liitus kolmas ja neil läks omavahel elavaks diskussiooniks. Ei maksa muidugi selliseid asju isiklikult võtta."

Seejärel pöörab linnapea pilgu veidi eemale ja asub Uue tänava remondi olukorraga tutvuvat abilinnapead Kalvi Märtinit lähemale hõikuma. "Kalvi tuli ka vaatama, ehk saab veel kuskil puid maha võtta," viskab ta nalja ja tõsineb siis: "Ega sel teemal tohi muidugi väga nalja teha. Samas kerge huumor peab ju ka säilima elus."

Kalvi Märtin longibki telgi poole ning samal ajal kui teised oravad üritavad ligi astunud kunagisele Viljandi linnapeale Peep Arule pannkooki kaela määrida, saab ta ajakirjanikult lõõpiva küsimuse: "Kas kampaaniast on juba kopp ees ka?"

"Kopp ei ole ees, vaid sees," lausub Märtin rahulolevalt. "Ise lehes kirjutasite. Siin selle Uue tänava ehitusega võib aga igati rahule jääda. Ma ei tea, kust te seal lehes võtate, et enne kevadet valmis ei saa. Mina elan teadmises, et vähemalt esimese asfaldikihi saame peale ja liikluse taastatud, vähemalt ühel tänavapoolel saame ka jalakäijatele tee tehtud. Väike mure on muidugi sellegipoolest ja palju sõltub ilmast. Loodan siiski, et saame tänava lahti ning järgmisse aastasse jäävad viimistlustööd. Hiire tänav saab ka valmis. Ja Tartu tänav. Sellega on kehvemad lood, aga no mis teha, kui tehasest materjal ei tule... Ja miks ma pannkooki ei küpseta? Ma eelmisel ja üle-eelmisel nädalavahetusel küpsetasin, nii et seda nägu."

Aga miks reformikad ikkagi niimoodi ootamatult asukohta vahetasid ja üksinda parklas on?

"Me oleme mitu nädalat olnud turuvärava juures ja nüüd otsustasime lihtsalt, et proovime teisi trajektoore ka katta," selgitab Timpson. "Me pole siin varem olnud, tuleb uusi kohti proovida."