PÄEVAKOMMENTAAR ⟩ Väikese linna suur mure: nõuame kaasamist, aga kuidas?

Tartu tänava ehituse algus on ehe näide, kuidas ei tohiks toimida. Foto: Elmo Riig

Viimasel ajal on Viljandi rahva seas olnud palju juttu kaasamisest. Eeskätt on seda, õigemini selle puudumist linnavalitsusele ette heidetud ning tunnistan, et olen seda varasemates arvamuslugudes ja ühismeedia postitustes isegi teinud. Siiski tundub mulle ühismeedia gruppe ja kommentaariume lugedes, et inimesed kasutavad seda sõna, ilma et oleksid selle lahti mõtestanud. Ja leian, et igasuguse kritiseerimise juures on oluline, et kritiseerija mõistaks, mida ta õieti kritiseerib ja mida üldse nõuab.

KÕIGEPEALT paar sõna avalikust kommunikatsioonist. On päevselge, et ühe omavalitsuse tegevuses on avalik kommunikatsioon ehk siis näiteks Viljandi puhul saadetavate pressiteadete kvaliteet ja õige ajastatus väga tähtis. Hiljuti, kui kohus otsustas Uue tänava puudelt esmase õiguskaitse maha võtta, astus linn hooga suurde ja kolisevasse ämbrisse. Kui laekus otsus, et esialgne õiguskaitse tühistatakse ning võib raiuma asuda, anti sellest esimesena teada ehitajale, kes kolm tööjärjele ette jäävat puud ka nobedasti maha võttis.

KUMMASTAV ON aga see, et delikaatses olukorras, kuhu linn meeleavalduste ja kriitika tõttu oli sattunud, pandi teade linna kodulehele ja saadeti pressiteade laiali alles mitu tundi pärast juhtunut. Õnnetul kombel viibis abilinnapea Kalvi Märtin parajasti Ukrainas ning kooskõlastused ja kommentaari saamine seetõttu veidi viibis. On selge, et linn ei tahtnud neid puid salaja maha võtta, lihtsalt teavitamisega jäi ta hiljaks. Kui linn oleks ehitajale öelnud, et too ootaks rahulikult pressiteate väljastamise ära, ei oleks pahameel ilmselt nii suur olnud ega ämbrikolin nii vali.