Nädala pidu ⟩ Folk, ikka folk

Triin Loide
, Sakala arvamustoimetaja
Copy
Viimane folk oli kaks aastat tagasi, nii et vahepeal on olnud tükk aega tantsimise harjutamiseks.
Viimane folk oli kaks aastat tagasi, nii et vahepeal on olnud tükk aega tantsimise harjutamiseks. Foto: Marko Saarm

Ligi kolmkümmend aastat kestnud pärimusmuusika festivali traditsioon on nii vana, et paljud inimesed, kes esimestel folkidel põlvepikkusena ema käekõrval karmoškaga tutvust tegid, viivad sinna nüüd oma lapsi. Kunagi eksisteeris Viljandi ilma folgita, aga raske on seda nähtavasti üsna kõledat ja halli aega ettegi kujutada.

Jah, elu ja ajaarvamine siin järvede kaldal käib praeguseks ikka folgist folgini, sekka mõni meeleolukas seik skulptuuridega ja sõbralik nääklemine parkimise teemadel. Eks aegade jooksul ole folgi juures palju muutunud, nii mõnigi meenutab nostalgiaga seda, kui folgi süda asus laululavale püsti pandud rohelise lava ääres, kus kõlas spontaanne trummimäng, laval käis usin siblimine ning toidu­tänav ja alkohol polnud sugugi kaugel ning puu vilus silmitses toimuvat mõtlikult politsei. Õnneks on folk oma olemuselt siiski üsna samasuguseks jäänud ning on suutnud vältida odavaks kommertsiks lahustumist. Küllap tulevikus, kui olukord paranenud, on pärimeetergi vabamalt lahti ning pidu saab jälle laiemalt ja mõõdutundetumalt pidada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles