Kogu maailmas hinnatud norra lektor, nõustaja ja pedagoog Godi Keller pidas aasta algul Viljandi waldorfkoolis mitu meeldejäävat loengut ja kohtumist.
Lektor innustas viljandlasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale Viljandi käis Godi Keller Rocca al Mare koolis ning Keila ja Tartu waldorfkoolis.
Godi Kelleri programm kätkes avatud koolitunde, kus ta kõneles mitmel teemal, alustades loodusteadustest ning lõpetades murdeea probleemidega. Külaskäiku mahtusid veel lapsevanemate, õpetajate ja koolijuhatustega kohtumised.
Viljandi maavalitsuse saalis leidis aset õppepäev «Koolist väljalangejad — laps realistlike ja ebarealistlike ootuste vahel» ning Tartus Tampere majas esitles pedagoog eesti keelde tõlgitud raamatut «Südamega koolis».
Näitlikud loengud
Viljandis peetud kohtumistel veendusid kõik, et Godi Keller on liikuv, päikseline, loov ja teatraalne. Ta paneb kuulajad nii nutma kui naerma.
Võib juhtuda, et esinejat tullakse pärast loengut kättpidi tänama ja öeldakse: «Godi, te muutsite mu elu!»
Tema vastab seepeale: «Jah, me teeme seda kogu aeg! Me kohtume inimestega ning need kohtumised mõjutavad ja muudavad meid. Kuid mitte ainult meid ei muudeta, vaid ka meie muudame teisi!»
Godi Keller rõhutab, kui tähtis on kõnelda säärastest asjadest noortele.
Kui ta võttis Viljandis esinedes keset loengut kingad jalast ja pildus põrandale laiali, tekkis minus esmalt kahtlus, kas tema teatraalsus ei hakka äkki piire ületama. Seejärel sain piltlikult ja praktiliselt näha, et gaasilis-kaoselises eas ja elemendis lapsed täpselt nii oma jalanõud esikusse jätavadki (loodan, et äratundmine ei tekkinud üksnes minul).
Hiljem demonstreeris loengupidaja, kuidas ähmis isa üritab päästa mis päästa annab: ta püüdis jalanõud korda seada, taludes seejuures korda armastava ja hinges kristalliseerunud tahket aineolekut kandva vanaema pilku.
Mõistagi ei saanud mees koristamisega piisavalt hästi hakkama ja vanaema pidi andma jalanõudele oma käega geomeetriliselt õige asetuse. Tekkis küsimus, kuidas peaks pere elama selle vanaema juures järgmised kolm nädalat.
Godi Kelleri metoodika ja didaktika, mis põhinevad füüsikalis-keemilistel tõsiasjadel, ütleb: niinimetatud tahkestunud kehale või hingele tuleb anda soojust. Huumori, armastuse ja kallistustega jagatud soojus pehmendab tahkestunud keha — veeldab seda. Viljandi loengul toodud näites lõi vanaema lõpuks käega ja resümeeris lõbusalt, et pisut segamini jalanõud pole veel maailma lõpp.
Gaasilis-kaoselistele lastele tuleb anda juurde vormi ja struktuuri, neid vajalikul määral noomida ning nõuda reeglite täitmist ja korda. Seda pedagoogid teevadki.
Godi Kelleri esinemine jättis paljudele viljandlastele sügava mulje. Toon mõne näite, mida arvavad selle kohta teised kuulajad.
Loengutel on pikk mõju
Lapsevanem ja Viljandi waldorfkooli õpetaja Indrek Roosi ütles nii: «Godi Kelleri Viljandis peetud esinemistel oli samasugune mõju nagu väga heal pikal teatrietendusel. Milline loengupidamise meisterlikkus! Pika päeva järel ei tundnud ma mingit väsimust ning veidi aega hiljem settis sellest fluidumist väärtuslikke mõtteavaldusi.
Godi Keller rõhutas, et lapsed peavad pidevalt kohtuma sellega, mida nad veel ei oska. Nendeks kohtumisteks ehk õppimiseks vajavad nad elus olulisi pädevusi, nagu enesekindlust, usaldust, elurõõmu, uudishimu, avatust, tahet ja sotsiaalsust. Õpetaja võib kogemuste ja teadmiste edasiandmiseks teha kõike, mis ei vähenda ühtegi mainitud seitsmest omadusest.
Õppimine põhinebki läbielamisel ehk kogemisel. Seda on võimatu mõõta ja ühtsel skaalal hinnata. Sellepärast on hea niisugune kool, mis suudab märgata iga last temale omaste oskuste ja annetega.»
Viljandi waldorfkooli õpetajale Ulvi Vahterile jäi meelde Godi Kelleri antud omapärane koolitund. Waldorfkooli üheksanda klassi tunnis kõneles ta evolutsioonist. Kuigi esinemine kestis kaks tundi, kadus kuulajate teadvusest mõiste «aeg» ja õpilased kurtsid, et loeng sai läbi liiga ruttu.
Godi Keller esitas huvitavaid fakte ja seoseid, integreeris õppeaineid, esitas mõtlemapanevaid küsimusi. Koos mõtiskleti arengut tagant tõukava jõu üle.
Tunnis pidid kõik kujutlema ennast kahepaikseks ja vastama kalade pretensioonikale küsimusele: «Mis sundis teid kuivale maale minema?» Võrreldes vee-eluga on maal ju palju ebakindlust: kahepaiksete liikumisviis on kohmakas ja aeglane ning nende nahal on oht kuivada. Seetõttu tuleb neil vastupidi stabiilsetele, veega täiuslikult kohanenud kaladele pidevalt sõeluda maa ja vee vahet.
Samasuguseid etteheiteid tegid kõigusoojased roomajad hiljem lindudele: pärast arengusammu on nood külma suhtes tundlikud, nende kehatemperatuur on üle 40 kraadi ning nad peavad selle hoidmisega kõvasti vaeva nägema.
Godi Kelleri tunnist jäi kõlama mõte, et areng liigub alati keerulisema poole. Seda kannustavad soov ja julgus otsida uut. Elu ei lähe arenedes lihtsamaks, kuid muutub kindlasti huvitavamaks ja annab olendile suurema vabaduse.
Jutuvestja Piret Päär (pildil) nimetas Godi Kelleriga kohtumist kingituseks. «Ta on suurepärane jutuvestja, kes õpetab lugude kaudu maailma ja inimesi tundma. Sel õhtul oleksin justkui sattunud sooja hoovusse, mis pani liikuma minu talveunne suikunud jõud, mõtted ja tunded. Läksin koju puhanumana, julgemana ja tugevamana. Selle kohtumise järellainetus kestab praegugi.»
Viljandi waldorfkooli õpetaja Kristiina Baum tunnistas, et Godi Kelleriga kohtumine pani teda uuesti arutlema, kuidas ühiskond ja koolisüsteem on üles ehitatud ning mismoodi inimesed aitavad oma lastel selles «ainuõiges» süsteemis kohta leida.
«Usun, et mina jätkaksin õpetajana töötamist ka siis, kui maailma majandus kokku kukuks ja rahapalk kaoks. Kuid mis motiveerib lapsi kooli tulema? Õppida saab ju ka kodus,» mõtiskles ta. «Godi Kelleri jutt sundis mõtlema, millisena mäletaksid mind õpilased, kui peaksin nende hulgast homme lahkuma.»
Waldorflasteaia lapsevanem Urmas Volmer (pildil) nimetas Godi Kellerit pika rüü ja suure sauata võluriks.
«Oma lapseliku mõtteerksuse ja vanaisakogemustega suudab ta kuulata südame häält ning jõuda asjade olemuseni. Ta oskab seda teistelegi arusaadavaks teha,» leidis Volmer. «Kui küsisin Godilt, kas ja kuidas saame aidata lahus elavate vanemate lapsi, vastas ta: «Kui see on lapsele mure, las ta ollagi mure. Võta laps kas või ühel päeval enda juurde voodisse ja nutke koos teki all. Kindlasti ei maksa muret sõnadega kinni katta.»»
Loodame, et Viljandimaa haridustöötajate ja Godi Kelleri side jätkub ka 2013. aastal.
MÕTE
Godi Kelleri meeldetuletus
• Me teame pedagoogidena, et lapsed vajavad julgustamist. Miks me arvame, et õpetajad seda ei vaja?
• Me teame, et lapsed vajavad tunnustamist. Miks me arvame, et õpetajad seda ei vaja?
• Me teame, et lapsed vajavad andestamist. Miks me arvame, et õpetajad seda ei vaja?
• Loomulikult peab sedasama küsima iga oma kolleegi, sõbra ja kaaslase kohta.
Allikas: Virgi Ojap