Filmiarvustus ⟩ "Keegi, kes hoolib" – film halbadest inimestest ja võitmatust Süsteemist

Marla Grayson (Rosamund Pike) on vanainimeste rahast tühjaks tegemisest teinud tõsise äri. Foto: Forum Cinemas

Kinod on taas lahti ning värskemat sorti filmid on jõudnud ka Viljandisse. Õnneks või kahjuks on aasta koroonaaega filmide ja sarjade hindamise lati üsna tihedalt vastu muru vedanud, nii et raske öelda, kas heakskiitev hinnang filmile "Keegi, kes hoolib" ("I Care a Lot") ka ajaproovile vastu peab. Seda filmi tasub aga vaadata juba üksnes Rosamund Pike'i suurepärase näitlejatöö pärast.

Loo sisu on üsna sirgjooneline, ent leidlik ja mõtlemapanev. Põhimõtteliselt saaks samasuguse stsenaariumiga filmi, kui esitada küsimus "Aga kui Liis Haavel teinuks seda, mida ta tegi, täiesti tööstuslikul tasemel?" ja sellest sündivad mõtted kirja panna.

Marla Grayson (Rosamund Pike) on otsustanud keelduda olemast vaene ning koos oma tüdruksõbra Franiga (Eiza González) püsti pannud eduka firma. Ärimudel on lihtne: püütakse mõne vanainimese eestkostjaks saada (näiteks kinnimakstud arsti võltsitud tõendeid kasutades) ning seejärel võib tolle südamerahus sulgeda hooldekodusse (mille juhataja on samuti nähtavasti kinni makstud) ja tema maise vara maha müüa. Kui kellelgi ka tekib küsimusi, saab kohtuniku ees veekalkvel silmadega ilusat juttu ajada, ent kes see ikka viitsib nii väga süveneda, eks ole.

Seega räägib film sellest, et tihtipeale langevad abitud üksikud vanainimesed hoolimatute kiskjate küüsi ning Süsteem on peaaegu võitmatu. Olles kord Süsteemi kinni jäänud, on sealt väga raske välja pääseda. Kui su perearst kirjutab tõendi, et oled dementne või endale ja teistele ohtlik, on su elul tõenäoliselt kriips peal. Püüad vastu vaielda? "Sa oled ju dementne, mida sina ka tead!" Püüad vastu hakata? "Lisaks sellele, et ta on dementne, teie ausus, on ta ka endale ja teistele ohtlik!" Püüad põgeneda? "Teie ausus, tema enda heaolu huvides oleks tarvis ta paigutada mõnda sellisesse asutusse, kus on tugev järelevalve. Vaadake, ma hoolin temast nii väga ja …"

See on kui lõppematu, kafkalik õudusunenägu, kus kohtunik, kes sind näinud pole, kirjutab sinu isikuvabaduse ja varanduse kellegi teise kätesse ning seejärel sind unustatakse.