Helir-Valdor Seeder: Isamaa ja emakeel
/nginx/o/2017/12/05/7380259t1h022f.jpg)
14. märts 2021, 11:25
Alates 1999. aastast tähistame Eestis emakeelepäeva riikliku tähtpäevana 14. märtsil, mis on luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäev. Emakeelepäev tähendab meie jaoks mõõtmatult rohkem kui e-etteütlus, lipu heiskamine ja maitsva rahvusliku koogiga maiustamine. Eestlastele tähendab emakeelepäev igal aastal küsimist: kas eesti keel on kaitstud, kas selles saab kogu Eestis suhelda, kas see on iga Eesti elaniku silmis väärtustatud ja vajalik?
Lihtsaid vastuseid nendele küsimustele ei ole. Eesti keele kaitsmine ja areng nõuavad meilt järjepidevat tähelepanu ja tööd. See tähendab kõikehõlmava keelekava koostamist, valitsuse ja eriti Tallinna linna ning Ida-Virumaa omavalitsuste poliitilist tahet eestikeelse asjaajamise korraldamisel ning eesmärki minna üle eestikeelsele haridussüsteemile, mis lõpetaks tänase segregatsiooni meie hariduses.
Eesti on ainus riik, kus riigikeel on eesti keel ja eestlased on ainus rahvus maailmas, kelle emakeel on eesti keel. Siin elavad inimesed peavad olema kursis kohaliku eluga ning mõistma, et ka erineva emakeelega inimeste eesti keele oskus peaks meid liitma, mitte lõhestama. Selle ühisosa saavutamiseks peame olema nõudlikud ning rakendama teistes riikides edukalt toimivaid mudeleid ja oma eksperte usaldama. Keeleküsimustes peame nõudlikud olema ka sisserändajate suhtes. Just Isamaa ettepanekul kehtestati töötamiseks antud elamislubade pikendamisel eesti keele oskuse nõue. Niisugused otsused loovad aluse, et eestikeelne asjaajamine jääb kestma ka tuleviku Eestis.
Kahetsusväärselt on eesti keele viimase arengukava lõpust juba mitu aastat möödas, kuid selle eesmärgid on ikka saavutamata. Eelmine valitsus eraldas eelarvest märkimisväärseid summasid keeleõppeks, aga kui seda tehakse venekeelsetele ja mitte eestimeelsetele koolidele konkreetseid eesmärke seadmata ja tulemusi mõõtmata, siis ei ole ka edu loota.
Keeruline on olukord meie vene koolidega, kust sageli tuleb keelepraaki umbkeelsete lõpetajatega, kes hiljem oma teadmised, suhtumised ja väärtushinnangud naaberriigi meediast ammutavad. Selline olukord on oht meie julgeolekule. Ohtlik on ka mõne poliitiku ettepanek koondada kõik eesti ja vene õpilased ühtse eesti kooli katuse alla piirkondlikke eripärasid arvestamata. Selline lähenemisviis mitte ei tugevdaks, vaid hoopis nõrgestaks eesti keele rolli meie hariduses. Lahenduseks saab siin olla ikka eesti keele õppe alustamine juba lasteaedades ja vene koolide järk-järguline, aga järjepidev üleviimine eestikeelsele õppele. Sellest võidavad kõik, eriti vene keelt emakeelena kõnelevad õpilased, kes tänu eesti keele omandamisele parandavad oma võimalusi edasiõppimisel ja suurendavad konkurentsivõimet meie tööjõuturul.
Peagi möödub Eesti iseseisvuse taastamisest 30 aastat ja möödas on ajad, kus eesti keelt on vaenatud ning keelatud. Aga tänapäeval on oht meie emakeelele hoopis varjatum ja salakavalam. See pesitseb meie ükskõiksuses ja valimatus avatuses ingliskeelsele sõnakasutusele erinevates eluvaldkondades. Lisaks nõukogudeaegsele venestamisele, mille tulemus on «keeleline Lasnamäe», on meie elukorraldusse hiilivalt sisenemas «keeleline Manhattan». Nüüd võitleme kahel rindel ja selle teadvustamine on eeldus eesti keele kaitsmisele ja arendamisele.
Isamaa erakonna üks prioriteete on läbi aegade olnud keelepoliitika ja selle olulisus ei ole aastakümnetega vähenenud. Väikese rahvana tunneme rõõmu eestikeelsest riigist ja eesti kultuuri arenemisest teiste kultuurrahvaste kõrval. Emakeel ja kultuur on enesemääratluse ja ühtekuuluvustunde alused ning rahvaste kultuuriline ja keeleline mitmekesisus on globaalne väärtus. Seepärast on UNESCO määranud 21. veebruari rahvusvaheliseks emakeelepäevaks. Emakeelepäev on kaunite sõnade päev, mis tuletab meile igal aastal meelde kohustust tagada konkreetsete tegude kaudu meie keele, kultuuri ja rahva kestmine. Hoiame siis oma emakeelt üheskoos!