Vaba mõte ⟩ Radioaktiivne eestlus

Üllar Priks Foto: Marko Saarm

Vabariigi sünnipäev on taas peetud. Sombuse ilma kiuste oli kõik väga kaunis. Majadel ja autode küljes rippusid sinimustvalged, lauldi isamaalisi laule, söödi kiluvõikusid ning nauditi telepurgist pidulikku aastapäevakontserti. Eestlased naeratasid, soovisid üksteisele kauneid soove ning kui poleks piiranguaeg, oleksime veel käestki kinni võtnud.

24. veebruar toob inimestes välja küll nende parimad omadused, kuid muinasjutuhõnguline värelus kaob kiirelt justkui mustavasse auku. Algab hall ja kibe argipäev, mis naerumaskid nägudelt rebib ning südamed ussitama paneb.

Ma saan aru, et inimesele kui liigile on lihtsalt omane end pjedestaalil kõige kõrgemale kohale tõsta. Seda teeb iga isend ka individuaalselt. Jah, me kõik oleme teatud mõttes egoistid ja eneseimetlejad. Soovime olla kellestki targemad, ilusamad, edukamad, hoolivamad, kirglikumad, empaatilisemad ... Sest, issand jumal, kogu elu on ju ometigi võistlus, eks ole!