Vaba mõte ⟩ Memme ja taadi pärast

Üllar Priks Foto: Marko Saarm

Meie pere on jõule alati koos pidanud. Vajume 24. detsembril juba varakult Elvasse vanematekoju kokku ja hakkame üheskoos asjatama. Kes koorib kartuleid, kes maitsestab liha, kes katab lauda, kes ehib kuuske ja kes vaatab, et kingitused pisema pere terava silma alla sattumata garaažinurka peitu saaksid.

Mingis mõttes on need talvised istumised täis rutiini ja enesekordamist. Samas on neis midagi kindlat ja turvalist. Midagi, mis annab jõudu, et tulevikku vaadates ikka teele püsima jääda. Saun, ema valmistatud maailma parimad hapukapsad, kõrgendatud meeleolus naabrimehe kehastatav jõuluvana, piinlikud luuletused ning Karavani ammu pähe kulunud jõululaulud. See on päev, kui kõigil on nägu naerul ja muremõtteid melu mürgitama ei lubata.