«Lipugambiit» ehk Tütarlapsest sirgub geenius

Anya Taylor-Joy on napisõnalise, salapärase ja kauni Beth Harmoni rolli suurepärane valik. Roll nõuab oskust pilgu ja näoilmega näidelda ning see tuleb tal hästi välja. Foto: Netflix

Kiidusõnad tulevad eestlastel nii raskelt, nagu peaks nende eest peale maksma. Kuigi Netflixi uus, maailma vallutanud sari «Lipugambiit» («The Queen’s Gambit») meeldis mulle tohutult, ei oskagi ma sellest kirjutamiseks leida õiget nurka. Tahaks öelda, et see on täiuselähedane sari ja kõik, kes seda ei vaata, teevad endale karuteene, aga sellest jääb veidi napiks.

Beth Harmon on üheksa aastat vana, kui ta jääb orvuks. Tema vaimselt häiritud ema sooritab enesetapu ja isa on pere juba ammu hüljanud. Vaikselt ja tõsiselt autovraki kõrval seisev tütarlaps saadetakse orbudekoju põhimõtteliselt nendessamades riietes, millega ta vrakist välja tuli.

Terava pilguga ümbritsevat silmitsev Beth ei kisenda. Ta ei jonni ega nuta. Ta asetab oma kompsukese voodile, võtab kuulekalt ülikange rahusti, mida orbudekodu sanitar lastele kohustuslikus korras sisse annab (1950. aastad olid justkui täiesti teine dimensioon) ja lepib olukorraga. Selles sarjas sõnu ega emotsioone ei raisata.