Filmiarvustus ⟩ Armastus on armastus on armastus

Tove Jansson (vasakul) leidis oma elu armastuse Vivica Bandleris. Kahjuks jäi see tunne ühepoolseks. Foto: Forum Cinemas

Muumioru elanike seiklusi teab vist küll iga laps ja lapsemeelne. Need veidrad, samas inimloomuse parimaid omadusi peegeldavad tegelased askeldavad sedavõrd detailses fantaasiamaailmas, et lugejail-vaatajail ei tule pähegi otsida nende loojat inimeste seast. Ja olgem ausad, ega Tove Jansson esimesi jooni paberile tõmmates ja esimesi lauseid kladesse kribades tahtnudki, et teda Muumide järgi mäletama jäädaks. Tegelikult oli tolle naise suur soov oma maalide abil kujutavate kunstnike suuremate nimede sekka kerkida. Nood valged tötsud olid pigem tema viis mõtted «päris» töölt eemale saada ja pea selgeks puhata. Aga ka oma intiimsemad emotsioonid ja pakitsevamad pained sellisel abstraktsel tasandil välja öelda.

Seepärast on just Muumitrollid imelised käsitööriistad kunstnikuhinge sügavamatesse soppidesse piilumiseks. Režissöör Zaida Bergroth seda teebki ning väga õnnestunult.

Kui enamasti saab põhjamaise kinokunsti puhul rääkida külmusest, pimedusest ja emotsioonitusest, siis Tove Janssoni elust kõnelev film on põhjamaiselt soe vaatamine. Ehk on võrdlus ebaõnnestunud, aga meelde tulevad Tjorveni tegemised. Pastelsed toonid, plaadinõela krõbinaga vürtsitatud svingilood ning magusas sigaretisuitsus napsiklaase kõlistavad kunstnikuhinged mõjuvad sõjajärgses olustikus ebareaalselt hedonistlikuna, ent annavad samas aimu elu võimalikkusest ka äärmuslikes oludes. Kitsikuse ja raskuste üle nalja heites süstitakse endasse ja kaaslastesse lootust: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.