Tihasekull laulab sügisviisi

Enamasti elutsevad värbkakud metsalaamades, eriti vanades kuusesegametsades. Foto: Karl Adami

Unustasin end ühel mihklikuu õhtul raiesmikule pohli noppima. Saak oli vägev, sestap ei soovinud hämardumisest ja aina tihenevast udust hoolimata koduteed ette võtta. Kui aga pohli enam päris hästi ei näinud, tuli siiski sammud kodu poole seada. Mind ümbritsesid pimedad palumännikud, kust aeg-ajalt kostis rästaste kutsehüüd. Ühtäkki muutusid öömajale jäänud rästad aga ärevaks: pisike tihasekull esitas siinsamas männikus sügismeloodiat.

Alates sellest videvikust olen peaaegu igal õhtul kuulnud rahvapäraselt tihasekulliks kutsutava värbkaku sügislaulu. Mõnikord on noka avanud suisa mitu pisikest röövlindu ja sageli kõlab lauluviis juba enne päikeseloojangut. Sügisõhtutel värbkaku kontserte kuulates võib saada aimu, millises piirkonnas tihasekull lähiajal toimetab. Enamasti elutseb ta metsalaamades, eriti vanades kuusesegametsades, kuid just sügiseti näeb seda pisikest kütti asulateski.