Kuidas veetorude raha Viljandis kuulsa laulja mälestuseks liikus
23. oktoober 2020, 00:01
- Linnajuhtide pretsedenditu rahastusotsus
- Volikogu esimehe idee, mida veavad erakonnakaaslased
- Rahastusmudel nõuab skulptuuri 80 päevaga
Samal päeval, kui Viljandi linnajuhid andsid 50 000 eurot Jaak Joala mälestuseks mõeldud kuju rajamiseks, vähendasid nad samas summas veevärgi taristu ehituseks antud raha. Ehk siis sajuveetrasside eurod liikusid muusiku mälestusmärki.
Sellest vangerdusest ei pea välja lugema, et nüüd ehitatakse Viljandisse 50 000 euro eest vähem sajuveetrasse, aga kui töö eest maksmiseks läheb, on linnajuhtidel kaks võimalust. Esiteks hoida pöialt, et töö, milleks aasta algul planeeriti 330 000 eurot, maksab tegelikult 280 000 eurot. Kui see lootus ei täitu, siis tuleb hakata raha mõne teise eelarverea pealt otsima.
Linnas ehituste eest vastutav abilinnapea Kalvi Märtin raha ümberpaigutamises probleemi ei näinud. «Kui peaks vaja minema, siis tuleb meil see raha eelarvest kuskilt teisest kohast leida,» selgitas ta ehituste rahastamist.
Linnapea Madis Timpsoni seletusel ei ole eelarves üht konkreetset kohta, kust vajadusel saaks raha sajuveetrasside eest maksmiseks juurde võtta. «Eks me pea eelarves vaatama kohti, kust on midagi üle jäänud, võibolla pole mingit raha nii palju kulunud, aga seda on momendil vara öelda, kust ja kui palju oleks võimalik leida,» lisas linnapea.
Sajuveetrasside rajamine on praegu linnas käivate suurte teetööde üks osa. Aga kui muid torustikke ehitab linnale kuuluv aktsiaselts Viljandi Veevärk oma raha eest, siis vihmavee tänavatelt ärajuhtimise eest peab maksma linn. Raha tuleb välja maksta siis, kui töö on valmis ja vastu võetud. See juhtub tõenäoliselt aasta lõpus ning tõenäoliselt pole raha leidmine ülemäära keeruline, sest linnakassasse on maksudest tulnud seni üle 100 000 euro rohkem kui planeeritud.
Vajaliku 50 000 euro leidmiseks tuli sajuveetrasside raha kallale minna, sest linnaeelarves on see raha kontol, mis kannab nime «Sihtotstarbelised eraldised põhivara soetamiseks». Ühe alaeelarve piires saab linnavalitsus oma otsusega raha teistele ridadele üle kanda ja nüüd liikuski see sihtotstarbeliselt uuele reale, mis kannab nime «Toetus kultuuriobjektidele».
Eriline toetus
Kuidas aga juhtus nii, et üks mittetulundusühing linna mälestusmärgi püstitamiseks üldse niisuguse toetuse sai? Linna seatud reeglite järgi ei määra linnavalitsus tavaliselt selliseid üksiktoetusi, vaid mittetulundusühingud saavad etteantud korras tegevus- ja projektitoetusi küsida. 1. oktoobril sai läbi aeg, mil ühingud järgmist aastat silmas pidades rahaavaldusi said esitada ning linnajuhid peavad hakkama sõeluma, kes ja kui palju toetust saab. 50 000 euro suurust linnatoetust saavad aga üldjuhul vaid need üksikud mittetulundusühingud, kes on oma toetuse suutnud otse linnaeelarvesse saada ega konkureeri teistega. Seega on haruldane nii raha andmise printsiip kui summa.
Viljandi abilinnapea Janika Gedvili seletusel ongi see pretsedent. Vähemalt nüüdsele linnavalitsusele. Nimelt pole praegustel linnajuhtidel olnud käsil taotlust, kus raha küsitakse linna avalikku ruumi monumendi püstitamiseks ja seda klausliga, et valmis teos kingitakse linnale.
Mõni spordiklubi või kultuuriühing on küll proovinud raekojast oma tegevuseks vajalike asjade ostmiseks toetust küsida, aga sellist abi linn ei anna. Raha saab vaid tegevustoetuseks või mõne kindla ürituse korraldamiseks. Et mittetulundusühingu Meie Viljandi taotlus oli eriline, tuli seda ka eriliselt lahendada ning erilisust lisas idee autorite positsioon Viljandi poliitikas.
Kui praeguse plaani ametlik eestvedaja on mittetulundusühingu Meie Viljandi looja Harri Juhani Aaltonen, kes on ka Isamaa erakonna saadikurühma juht linnavolikogus, siis idee autoriks nimetatakse Isamaa liidrit ja volikogu esimeest Helir-Valdor Seedrit.
«Jah, mina olen selle algatuse taga,» tunnistas Seeder. «Mitte kui volikogu esimees või riigikogu liige, vaid kui linnakodanik.» Enda sõnul tuli tal esimest korda mõte Viljandisse Jaak Joalale monument rajada üsna kohe pärast laulja surma, kuid mõte jäi pooleli. Uuesti võttis ta idee üles aasta algul, kuid siis pani asjaajamise seisma koroonakriis.
Viimase tõuke sai Seeder aga sellest, kui suvel oli Eestis kontserdituur, kus lauljad esitasid Jaak Joala palasid, aga see kontsert Joala sünnilinna ei jõudnud. See ärritas ja pani tegutsema. Seeder rääkis linna peaarhitektiga, käis linnakunstnikuga sobivat kohta otsimas, suhtles Jaak Joala lese ja lapselapsega ning lõpuks skulptor Mati Karminiga. «Olen seda kõike teinud ausalt ja avatult,» kinnitas ta.
Lõpuks aga leidis ta oma erakonnakaaslaste mittetulundusühingu, kes edasise asjaajamise enda peale võttis. Lisaks Aaltonenile on selle ühingu liige Isamaasse kuuluv linnavalitsuse liige Gert Elmaste. Seetõttu lahkus Elmaste teiste linnavalitsuse liikmete kinnitusel 12. oktoobril otsuse langetamise ajaks nõupidamiste ruumist ning ühehäälselt langetatud otsuse taga tema nime ei ole.
Aeg ja raha
Kui Jaak Joalale mälestusmärgi rajamine on algusest peale olnud linnapoliitikute soov ning lõviosa kuju rajamise rahast annab linnavalitsus, siis miks ei võtnud linn kogu tööd enda kanda? Janika Gedvili seletusel langesid asjaolud selliselt kokku, et kõige mõistlikum oli rakendada mittetulundusühingut.
Esiteks saab niisugune ühing paljud tööetapid kiiremini läbida, kui seda saaks teha linnavalitsus. Teiseks olid ühingus aktiivsed inimesed, kel on aega ja tahtmist, et seda protsessi eest vedada ja kolmandaks tuli mängu linnavalitsuse ametnike suur töö hulk. Linna ainsa hankespetsialisti tööplaan on sedavõrd tihkelt täis topitud, et sinna mälestusmärgi ehitamine enam ei mahu.
Miks on kuju rajamisega sedavõrd kiire, et kujuritele anti idee esitamiseks vähem kui kaks nädalat ning ehituse lõpptähtajaks on pandud 20. detsember? Vastus paistab välja 50 000 eurost, mille linnavalitsus andis. Nimelt on kaasas klausel, et kui mälestusmärk pole aasta viimaseks päevaks linnale üle antud, siis toetust ei saa.
Seadus ütleb, et kui sihtfinantseerimise lepingu täitmine lükkuks järgmisse aastanumbrisse, oleks lepingu sõlmimiseks vaja volikogu luba. Kui aga sihtraha kasutatakse sihtotstarbeliselt sama aasta jooksul ja raha selleks on eelarves olemas, võib küsimuse otsustada linnavalitsus.
Küll aga on selge, et juriidiliselt võib linnavalitsus tahtmise korral selle aasta toetuse tühistada ja uue aasta hakul määrata sama toetussumma uuesti. Selleks on vaja 50 000 eurot ja poliitilist tahet.
Protsessi on kiireks ajanud linnavalitsuse rahastusotsuse venimine. Meie Viljandi esitas taotluse 68 400 euro suuruse toetuse saamiseks 29. juulil. See aga oli puhkuste periood. Avaldus võeti vastu, pandi dokumendiregistrisse ja jäi sinna ootele. Pärast puhkusi oli linnavalitsusel kiiremaid muresid, mida lahendama hakata ning alles oktoobri keskel jõuti tagasi mälestusmärgini. Nii jäi ühingule mälestusmärgi püstitamiseks 80 päeva. Selle ajaga suutis küll kirjanik Jules Verne’i väljamõeldud tegelane teha reisi ümber maakera, kuid avalikku ruumi skulptuuri püstitamiseks on seda aega väga vähe.
Nii on kujurite ühingu juhid tauninud Meie Viljandi plaani ja soovitanud kujuritel ideekonkursil mitte osaleda, sest see rikub paljusid kunstnike seas kokkulepitud kirjutatud ja kirjutamata reegleid. Nimelt jäi kutsutud konkursil osalejatel oma idee esitamiseks aega pisut vähem kui 14 päeva, aga kujurite ühenduse väitel on kokku lepitud, et niisuguse ideekonkursi tarbeks antakse vähemalt 40 päeva.
Isegi kui konkursi viimaseks kuupäevaks jääb 27. oktoober ja sinna esitab töö skulptor Mati Karmin, kellel oli eskiis juba suve algul valmis, kuuluks kuju valmimine 20. detsembriks keskmist sorti imede hulka. «Imesid küll juhtub, aga realistlikult vaadates enne jõule see valmis ei saa,» arvas Karmin.
Viljandi linn on varemgi monumente kingiks saanud
Nii Carl Robert Jakobsoni kuju kesklinnas kui kindral Johan Laidoneri monument lossimägede nõlval on valminud annetuste toel. Raha on neisse panustanud ka Viljandi linn ning hiljem on need taiesed saanud linna omaks.
1998. aastal avati Tartu ja Lossi tänava nurgal Eesti esimese ärkamisaja ühe säravama tegelase, Carl Robert Jakobsoni kuju. Selle Mati Karmini loodud teose hinnaks kujunes umbes 30 000 eurot ning terve summa koguti annetustena. Ka Viljandi linn lisas oma panuse annetusena. Kui suur see summa lõpuks oli, pole teada, sest avamispäevaks oli veel 10 000 euro suurune summa puudu ning linnale jäi kohustus tasuda töö eest see osa, mida annetustena ei suudetud katta. Suurim annetus oli toona 6500 eurot kultuuriministeeriumilt, mida juhtis viljandlane Jaak Allik.
2004. aastal avati lossimägede veerel skulptor Terje Ojaveri loodud kindral Johan Laidoneri monument. See läks maksma ligi 65 000 eurot ning umbes 23 000 euro suuruse annetuse tegi kaitseministeerium. Viljandi panus oli umbes 3500 eurot. Monumenti rajas ja rahastas Johan Laidoneri selts ning aasta pärast avamist kingiti see kuju Viljandi linnale.
Ka Lastepargis olev pumprada on sündinud mittetulundusühingu Rotary klubi ja linnavalitsuse koostöös. Selle ehituse puhul linn küll ühingule raha ei andnud, kuid tööd jagati omavahel ära nii, et linn maksis ühe osa ehituse eest.