Jakob Rosin: miks ligipääsetavus pole enam vaid puudega inimeste teema?

Jakob Rosin: "Olen kuulnud mitmelt nägijalt kiidusõnu nägemispuudega inimestele mõeldud maha paigaldatud reljeefsete juhtteede kohta – need juhatavad kõiki õigesse kohta." Foto: Leka Sergeeva

SATTUSIN HOMMIKUST netitiiru tehes hiljuti ühes veebifoorumis äppide kasutusmugavust analüüsivale pikale arutelule. Jutt käis selle ümber, kui lihtne või keeruline on pimedal inimesel mõnd rakendust kasutada ja kas selleks tuleks enne abitekste lugeda. Mis funktsioon peitub näiteks salapärase nupu taga, mille ikoon on joonistatud ring, selles omakorda ring ja selles kolm punktikest? Järgmise sammuna võtsin huvi pärast ette oma Google’i otsinguajaloo ja taipasin, et ma guugeldan vähemalt korra päevas mõnd funktsiooni, et teada saada, millise menüüpunkti taga see peitub. Tegelikult on see ju jama. Mina guugeldan, sest ma viitsin. Aga ma julgen väita, et keskmine äpikasutaja ei viitsi. Heal juhul vajutab ta kõik nupud läbi ja leiab soovitu või helistab teadjamale sõbrale, lapsele või lapselapsele. Halvemal ja tegelikult rohkem levinud juhul paneb inimene äpi kinni ega ava seda enam kunagi.

Kui enamiku inimeste jaoks on äpis üks nupp valesti, siis nägemispuudega inimesed satuvad sageli olukorda, kus mobiilirakendus või veebileht koosnebki vaid mingisuguse neile arusaadava eristuseta nuppudest ja linkidest, sekka mõni auk, kuhu midagi kirjutada saab. Kujutage ette, et teie taksotellimise äpp näeb välja selline, kus on rivi ühesuguseid nublakaid ja pole selge, mille vajutamisel tuleb kallim, mille vajutamisel odavam takso, ja kust tõukerattaid saab. Selliseid äppe on aga kole palju ja kahjuks tuleb neid iga päevaga juurde. Samas on need pimedatele ja ka teistele puuetega inimestele tihtipeale hädavajalikud abivahendid.