Sisukord
Teemad
Paberleht

Võrrauto, verekoer ja virtsavaat ehk Tunne kodumaakonda

4 min lugemist
Ka motoriseeritult seigeldes tuleks leida aeg, et korraks peatuda ja lihtsalt vaikust kuulata. FOTO: Üllar Priks

Aeg, mil motoentusiastid vaikselt oma raudseid ruunasid talveunne pakivad, on emotsionaalselt keeruline. Ühest küljest saad aru, et nurga taga hiilivad miinuskraadid säärast seiklemist ei soosi. Teisalt on loodus just praegu nii imeline, et võtab karmimadki gaasiväänajad hellalt ohkama. No et äkki veel üks, viimane sõit?

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Olen otsustanud teha Viljandimaale tiiru peale sedasi, et valin kõige piiriäärsemad teed, kuid mitte sellised, mis maakonnast välja viiksid. Vean kaardirakenduses hoolega järge ja saan kokku pisut enam kui 200 kilomeetri pikkuse ringi. Et ilmataat lubab laisalt muheleva päikese juhitavat värviliste lehtede festivali, uinun õndsas ootuses.

Hommik lajatab karmilt nagu Thori pillatud vasaraga: magamistoa aknal trummeldab vihm kibedat soolot ning kade termomeeter ei raatsi näidata rohkem kui seitset soojapügalat. Seepärast kulgeb hommikuse smuuti luristamine ja tsikliriietesse pugemine meeleolus, mida koges vaid vana talumees, kui tal töö otsa sai.

16.10.2020 20.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto