Piret Aus: klaveriga on koerapulmas väga raske käia

Foto: Elmo Riig

Alati naerusuist korraldajat Piret Ausi, omadele Mäuxi, teavad paljud. On ta ju omamoodi maskotiks pärimusmuusika festivalile, mille tegemise juures ta algusest peale saba ja sarvedega sees on olnud. Samuti on ta tulihingeline puuetega inimeste õiguste eest võitleja. Täna räägime temaga aga muusikast.

Nii, Mäux, oleme sinuga juba paar aastakümmet kenasti sinatanud, laseme vanaviisi edasi. Ja räägime kõigepealt su juurtest.

Mu isa on sündinud Viljandimaal Raudna vallas ja ema Järvamaal ning nemad koos sättisid oma elu Pärnumaale Tootsi asulasse. Viljandist ma väga palju ei teadnud, välja arvatud seda, et mu ema sõbrad kurtide kogukonnast elasid siin, käisime neil ka külas. Teadsin lossimägesid, bussijaama ning Paalalinna, kus nad elasid. See oli kõik. Pärast keska lõppu tulin siia, et koorijuhtimist õppida. Et ma olen akordionist, siis üldklaveris olen ma ikka väga saamatu. Dotsent Välbale (Taimi Välba – toimetus) ei meeldinud mu Valgre interpretatsioon. Sisse ma ei saanud. Lõin klaverikaane vihaga kinni ja läksin parki poistega suitsetama. Üks hetk jooksis direktor Jaak Moks mu tunnistusega vehkides välja: «Aus, kus sa lähed, sul on akordion viis, tule meile rahvamuusikasse!» Mõtlesin, et okei, peaasi, et ei peaks Sindi ketruskooli minema.