Linda-Mari Väli: meedia pilk vaatab vale asja
POLE VIST palju eestlasi, kes ei teaks: ajakirjanikuna töötanud Peeter Helme on internetis traumeerivaid rõvedusi rääkinud. Mina isiklikult sellest teada ei tahaks, paraku ei saa silma kinni pigistada, kui ajakirjandus meie kõige pühamate, lastega seoses rõvedusi trükib. Suurelt ja punaselt, et viimane kui üks näeks.
Ükski terve mõistusega inimene endale sellist häiret ise ei valiks, seega pole niisugune käitumine ratsionaalse loogika järgi konkreetse indiviidi vabalt valitud kurjuseavaldus. Tegemist peab olema sundkäitumisega, millel on psühholoogiline põhjus. Enamasti on sellisel juhul tegemist lapse- või noorukieas saadud traumaga, mis on jätnud egole sedavõrd suure jälje, et teatud osa isiksuse arengust peatub ja inimene ei saa päriselt täiskasvanuks. Ka võib selline häire olla nii-öelda looduse poolt kaasa antud. Psühholoogiateadus on esitanud koguni hüpoteese, et pedofiilse käitumishäirega inimestel pole normaalset kontakti aju osaga, mis peaks aitama eristada seksuaaltungi hoolitsusvajadusest.
ÜKSKÕIK KAS selline häire on tekkinud trauma tõttu või on selle taga sünnipärane ebaõnn, kindlasti ei tohiks inimest selle pärast avalikult mõnitada. Ei taha mõeldagi, kui raske on elada inimesena, kel käivad peal ebanormaalsed tungid, kusjuures abi ei paista kusagilt. Ümberringi antakse selgelt mõista, et isegi abi otsimise peale kuulutatakse sind saatanaks ja häbistatakse tõenäoliselt ka avalikult. Selline mulje jääb, kui praegu meedias ja ajalehekommentaariumides toimuvat vaadata.
Ma ei taha sellega öelda, et seksuaalkäitumist puudutava probleemiga ei peaks tegelema. Leian hoopis, et sellega tuleb tegeleda senisest palju põhjalikumalt ja analüütilisemalt. Ohus on ju nii meie lapsed kui kogu ühiskonna moraalne kese, meie väärtushinnangute kindel vundament, mis peab aitama edendavat suunda hoida.
Kindlasti pole sellele probleemile lahenduseks kõnealuste materjalide meediale lekitamine politsei poolt ning ajakirjanduse otsus need avaldada. Kuidas peaks meie lapsi ja ülejäänud ühiskonda aitama see, kui politsei lekitab meediale materjalid, mis paljastavad potentsiaalse pedofiilse võrgustiku uurimise üksikasjad veel enne uurimise lõppu, takistades sellega otseselt edasist uurimist?
LUGEJA ON tolle kohtuprotsessi kajastust lugedes ilmselt juba märganud hoopis suuremaid ohte kui ühe konkreetse vestluse katkendite lubatavuse või mittelubatavuse üle otsustamine. Postimehes Helme juhtumit käsitleva artikli viimasest lõigust loeme järgmist šokeerivat tõsiasja (seejuures ei pealkirjas ega artikli põhisisus ole nendest olulistest «detailidest» õhkagi): ««Kahe kuu pikkuse veebioperatsiooni tulemusena on mitmeid kriminaalasju. Üle kümne juhtumi. Helme juhtum on üks paljude seast,» ütleb [vanemprokurör Andra] Silla. Tema sõnul oli Helme ja Marleeni vestluse stiil sarnane teiste ahvatlejate omaga. «Mõni on otsekohesem, mõni vähem. Selline vestlus, kus lapsele räägitakse, et tal on tuttavaid, kes on lastega seksinud, ja et see on normaalne – see on võrdlemisi levinud. Eesmärk on ju tekitada lapses huvi. Ükskõik mis vormis.»» («Tere! Mis nii noore neiu siia toob?», Postimees, Sander Punamäe, 29. august).
Miks küll leiab prokurör, et tegu on tavapärase jutu alustamise viisiga, kui «eesmärgiks on tekitada lapses [seksuaalset] huvi»? Iga kõnealust juhtumit analüüsinud inimene, kindlasti aga ajakirjanik ja veelgi enam politseiuurija, peaks esitama põhjendatud küsimuse: kui kahe kuu jooksul võtab üsna väikseformaadilise operatsiooni käigus ühes konkreetses jututoas varjatud politseiagendiga ühendust enam kui kümme isikut, kusjuures kõik mainivad, et neil olevat mingisugused «tuttavad», kes on lapseealisi ära kasutanud, siis on alust kahtlustusel, et tegemist on mingit laadi varjatud võrgustikuga, mis selliseid isikuid koondab ja ühendab. Ma ei ütle, et see võrgustik peab ilmtingimata olemas olema, aga praegust informatsiooni analüüsides paistab selline kahtlustus igati politseiuurijate tähelepanu väärivat.
Põhjendatud kahtlustuse uurimise asemel paisatakse kogu lugu meediasse, alustades kohtuprotsessi seal, kus tegelikult pidanuks alles vaikivas uurimisprotsessis riigi seatud ülesannet täitma ehk politseitööd tegema. Juhtumit oli uuritud ju ainult kaks kuud ning materjali leidus küllalt. Paljastunud polnud ka politseiagendi varjatud identiteet potentsiaalseid võrgustiku liikmeid ühendavas internetiportaalis, nii et sõna otseses mõttes olid kõik trumbid uurijate käes. Selle asemel eksponeeritakse meedias seksuaalhäirega inimese privaatse vestluse rõvedaid üksikasju peamise teemana. Potentsiaalse võrgustiku liikmetele või seksuaalhäiretega inimestele laotakse ette kõik politseioperatsiooni üksikasjad, raporteerides igaühele, kel huvi on, millist vestlusstiili ja töömeetodeid ta uurimise käigus kasutas.
MIKS OTSUSTATI UURIMINE sedavõrd vara lõpetada ja kes langetas otsuse, et juhtumi üksikasjad tuleb meediale avaldada? Küsimusi tekitab ka see, miks lekitati meediale vaid Helme nimi ja tema vestlused. Demokraatliku võrdsuse printsiipi rakendades oleks märksa loogilisem, et kui ühe operatsiooni käigus tabatud isiku identiteet juba avaldada, tuleb avaldada ka kõik teised. Vastasel juhul tundub tegu olevat mingit laadi diskrimineerimisega.
Mina oleksin sündmust kajastava ajakirjaniku positsiooni sattununa kõnealused detailid algusest peale avaldamata jätnud. Oleksin esitanud hoopis küsimuse, miks nad uurimise nii vara lõpetavad ja miks nad ülepea soovivad just ühe konkreetse kultuuriajakirjaniku pihta tuld tõmmata. On selline tegevus siis politseist eetiline? Kas pole operatsiooni käigus tuvastatud isikud politseile oluline infoallikas, kusjuures teadaolevalt polnud need inimesed enne kohtuprotsessi alustamist isegi teadlikud sellest, et nad tegutsevad uurija valvsa pilgu all. Just nende kaudu saanuks politsei tähtsat teavet, jõudmaks lähemale eesmärgile, mille nimel uurimine eeldatavasti algatatud saigi.
Kuni infot avalikkuse eest varjul hoitakse, on põhimõtteliselt võimalik uurimisalustega ka mingit koostööd alustada. Eriti oluline on proovida seda teha siis, kui on alust kahtlustada, et isikul võib olla infot suurema võrgustiku kohta, mille liikmed kindlasti karistaksid ühel või teisel viisil seda, kes suu lahti teeb. Muidugi peab seda teadma ka kohtupinki seatud ohver ja süüalune. Kuni kõnealust infot avalikkusele ei lekitatud, polnud ka potentsiaalse võrgustiku liikmetel võimalik teada saada politsei huviorbiidis olevate isikute identiteeti.
PEAME ÕPPIMA andestama, sest ainult nii saab tulla kahetsus nendelt, keda küll õilsate tunnete ajel, justkui oma laste kaitseks nurka surume, aga kes on tegelikult ka ise oma häire ohvrid. Meedia turmtule alla tõmmatud inimesi verbaalselt tümitades me oma lapsi aidata ei saa, aga eksituse tunnistaja siiras kahetsus on esimene samm paranemise poole. Meie ühiskonnana saame omalt poolt võimaldada psühholoogilist abi ning tähelepanu, mis ei tohi olla jõhker ega alandav. Loogem silda ja mõistmist, et saavutada olukorra paranemine.
Meie lapsed on kõige paremini kaitstud siis, kui me neid armastame ja hoiame. Kuulame oma lapsi ja oleme nende eluga hästi kursis, et olla vajalikul hetkel olemas ja abiks. Juhendame neid, kuidas iseennast hoida. Ärme jätame neile kaaslaseks nutitelefoni, mis nad tundideks nii meist kui ülejäänud reaalmaailmast lahutab. Me ei pruugi seal näha kõiki neid demoraliseerivaid ebameeldivusi, mille lõksu sõltuvustehnoloogia küüsi tõmmatud lapsemeel saab langeda.