Kuidas võhik Heimtali loomestuudios kümne minutiga savitükist midagi kannulaadset voolis
14. juuni 2020, 13:48
Viis minutit pärast Heimtali loomestuudiosse sisenemist istusin juba potikedra taga ning kümme minutit hiljem olin valmis saanud savist asja, mida hea tahtmise korral võiks kasutada kohvipiima serveerimiseks.
«Toeta käed reitele, vaata otse alla savi peale, tee käed märjaks ja vajuta pedaali,» jagas keraamik ja loomestuudio pidaja Külli Allikvee juhtnööre. Vajutasin. Ja savi hakkas käte vahel pöörlema. «Nagu filmis,» jõudsin mõelda, sest ainus koht, kust ma olin savist kasulike asjade tegemist näinud, oli film.
«Suru nüüd nii, et savi hakkaks sul käte all porgandi kuju võtma,» õpetas Allikvee. Ja kui esimest korda käed savi ümbert ära võtsin, sain esimesed kiidusõnad: «Väga hea!» Olin saavutanud esimese eesmärgi.
Heimtali loomestuudio tegutseb kunagises lasteaiamajas 2018. aasta detsembrist. Avatud on see iga päev ning Külli Allikvee on oma sõnul valmis ka keset ööd kliendi vastu võtma ja mõne tassi, kruusi, ehte või taldriku maha müüma, kui seda peaks hädasti tarvis olema.
Sel pühapäeval võõrustas ta sünnipäevaseltskonda, kes oli tulnud sinna savivoolimist õppima. Kuid veel enne, kui sünnipäevalised ketrade taha said, tegi ta kiirkursuse juhuslikult keraamikakoja ette sattunud ajakirjanikule.
«Mul on Eesti ainuke koht, kus on korraga olemas 20 ketra, nii et ma saan tervele klassile või suuremale seltskonnale savist esemete tegemist õpetada,» rääkis Allikvee. Euroopa toetusraha eest sisustatud loomestuudios käivadki õppimas nii koolide kui muud seltskonnad. Teadaolevalt pole isegi teistes Baltimaades sellist kohta, kus 20 inimest saaksid koos ketradel savi voolida.
Lisaks on loomestuudios kolm suurt potiketra, millega on võimalik teha mahukamaid töid ja mida kasutab Allikvee oma teoste loomiseks. Samuti õpivad nende ketrade peal Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis keraamikat õppivad noored.
Esimese koolituse saavad kõik aga ikkagi väikeste ketrade taga ning harilikult kulub ühe enam-vähem korraliku kruusi või kausi valmimiseks tund aega. Sakalale korraldatud kiirkursus näitas, et hea õpetaja teeb lihtsa eseme loomise selgeks ka kümne minutiga.
Kui ajakirjanikule antud savitükk oli porgandi kuju võtnud, tuli see taas mättaks suruda. Kui seegi valmis, pidi hakkama näppudega selle keskele süvendit urgitsema ning Allikvee ettenäitamisel – ja tegelikult algul ka tema näppude all – hakkas vormuma midagi, mida võiks nimetada kausiks.
«Proovi nüüd ise!» lausus Allikvee, kui süvend oli savitüki keskel olemas ja tuli asuda kausile seinu ehitama. Järgmisel hetkel olid seintest ribad, sest oskamatu käsitseja oli otsustanud savi keerlemise ajal tekkivatest seintest kinni haarata.
«Ei, nii ei saa,» nentis Allikvee, võttis purunenud osa kedralt ja heitis töölauale. Raisku selline kraam siiski ei lähe, sest see pannakse uuesti pressi alla ja surutakse taas silindriks, et see võiks järgmise õppija kätte rännata.
Selgus aga, et töö polnud sugugi nässus. Lihtsalt kaussi sellest enam ei saanud. Kui keder jälle käima hakkas ning oskamatud sõrmed ei püüdnud enam savi kinni hoida, vaid üritasid keerlevale massile mingit kuju anda, hakkas tekkima midagi väikese kruusi laadset. Selle ülemine serv otsustas aga kerkida ühelt poolt rohkem kui teiselt.
Peale selle, et «teos» oli loperguse ilmega, oli ülemine serv ka väga krobeline. «Kas ma pean seda nüüd suutma kuidagi näpuga sirgeks ajada?» käis peast läbi mõte. Ent veel enne, kui küsida jõudsin, oli Külli Allikvee käes üks käsna moodi asi. «Sellega teed ülemise serva puhtaks,» juhendas ta.
Paar ringi kedraga ning hiljutine savitükk tundus juba täitsa mingi eseme moodi.
«Tee tila ka külge, siis saad väikese kannu,» õpetas fotograaf Elmo Riig.
«Jah,» lisas Allikvee ning näitas, kuidas savi näppude vahel väänata. Et jääks vähemalt mulje, et ma olen seda tila ise meisterdanud, vajutasin õrnalt oma näppudega ka.
Allikvee lõikas kannulaadse toote traadiga kedra küljest maha. «Nüüd peab see kuivama, siis saab sanga külge panna, glasuurida ja põletada ning paari nädala pärast on valmis,» teatas ta ning pani tooriku riiulile.
Umbes samal moel valmistavad loomestuudios savist asju paljud algajad, kes Allikvee juures kursustel käivad.
Heimtali loomestuudio kasvas välja endises Loodi poe majas asuvast Mulgi savikojast, mille Olustveres keraamiku eriala lõpetanud Külli Allikvee rajas koos oma kursusekaaslase Leili Randjärvega. Et aga see maja jäi kitsaks, kolis Allikvee oma tegemistega Heimtalisse.
Õpetamise kõrval tegeleb ta seal loominguga ning tema tööd on tõelised kunstiteosed. Mõne taldriku valmimiseks kulub päev või paar, et nõelaga ka mustreid peale joonistada. «Need tööd on päris populaarsed,» nentis keraamik müügiedu kommenteerides.
