Bussijuuksur Janne Lubi paneb fööni varna

Janne Lubi ütleb, et väikeste kohtade inimestele oli juuksuribussi saabumine suursündmus, mis tekitas ilusat elevust. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

2010. aasta sügisest vuras Viljandimaa teedel juuksuribuss, milles selle omanik Janne Lubi tegi kõike seda, mida juuksurisalongis tavaliselt pakutakse.

Ratastel juuksurisalongi võis tihti näha maakonna väiksemates kohtades. Juuksuribussist kõneles ka üleriigiline meedia: seda võis näha televisiooni uudistelõikudes, ajalehtedes ning jõulude ajal linastus ETV-s isegi samanimeline saade.

Juuksurit ootab elumuudatus

Praegu on juuksuribuss talvepuhkusel, aga kevadel see tuttavatele teedele ei naase. Nimelt jääb selle perenaine Janne Lubi lapsepuhkusele ning kavatseb bussi hoopis müüki panna. «Kavatsen vähemalt kaks ja pool aastat lapsega kodus olla. Tehnika ei kannata aga seismist ja läheks rooste,» põhjendab ta.

Janne Lubi ütleb, et teisipäevast reedeni maakonna teedel vuranud juuksuribuss oli väga menukas. «Paljud tulid esimesel korral lihtsalt uudistama, mis imeasi see ratastel juuksurisalong on. Astuti bussi ja küsiti, kas jope tuleb ka ära võtta.»

Juuksur kiidab, et tema ratastel salongis, mille ta mõni aasta tagasi abikaasa abiga ehitas, oli kõik olemas. Näiteks saab seal fööni tööle panna bensiinigeneraatori toodetud elektriga ning gaasiahi teeb sooja vett ja kütab ruumi. Samuti on salongis veeklosett.

Viis aastat eri salongides ametis olnud Janne Lubi ütleb, et juuksuritöö ja inimeste ilusamaks muutmine meeldivad talle väga, aga kõige toredam oli see amet just bussiga mööda väikseid kohti ringi vurades. «Inimesed suhtusid minusse äärmiselt soojalt ja sõbralikult. Sain täieliku pildi kohalikust elust. Kliendid pajatasid vaatamisväärsustest ja oma tegemistest. Bussis käidi nostalgitsemas ja omavahel suhtlemas,» kõneleb Janne Lubi.

Sõjameenutused ja luuletused

Et buss liikus ringi enamasti hommikupoolsel ajal, oli klientide hulgas rohkem eakaid inimesi. Nii sai juuksur ka sõjameenutuste osaliseks. «Üks Halliste mees rääkis näiteks oma heitlustest Teises maailmasõjas Sinimägede all,» räägib Janne Lubi.

Poolteise aasta jooksul tekkis bussijuuksuril nii mõnigi püsiklient, kes käis tema juures kahe kuu tagant. Mõned mehed lugesid luuletusi ja rääkisid naljalugusid. «Eelmisel talvel suure lumega ma sõita ei saanud. Kui kevadel naasin, siis paljud ütlesid, et olid mind oodanud,» kõneleb bussijuuksur.

Veel rõõmustas teda see, et enamik maainimestest on väga positiivsed ega virise. «Nad ütlevad, et raha on vähe, aga nälga ei jää, kui on maalapike ja notsu nurgas. Metsast saab veel marju ja seeni lisaks.»

Kõige rohkem rahvast käis juuksuri juures Abja-Paluojal ja Hallistes. Samuti oli palju huvilisi Soel ja Suislepas. «Algul olin ka Mõisakülas menukas, aga kui sinna tehti oma juuksur, kadusid kliendid,» tõdeb ta.

Seda, mida Janne Lubi lapsepuhkuselt naastes tegema hakkab, ta veel täpselt ei tea. «Jaanuaris ja veebruaris töötan Viljandis Diiva ilusalongis. Sinna saan alati tagasi minna,» usub ta. «Tahaksin väga, et keegi jätkaks sama bussiga Viljandimaal tegevust. Siin on seda vaja.»