Põhjus polnud selles, nagu ma ei oskaks lugeda või sooviksin tunda pisukest närvikõdi teadmatusest, kas mu auto ikka mõlgitakse ära. Ausalt öelda oli see tol õhtul mu kõige väiksem mure. Nimelt oli sellesama Volkswageni juht äsja Viljandisse sissesõidul otsustanud vist minu autoga laupkokkupõrke korraldada: ta liikus ühesuunalisel teel vastassuunavööndis! Ei aidanud tulede vilgutamine ega signaaliandmine. Tundsin korraga ilmselt sedasama, mida on tundnud need, kes on laupkokkupõrke üle elanud: midagi ei saa teha, sest vastu tuleva auto tuled suunduvad otse minu auto esiklaasi. Õnneks päästis mu järsk vasakpööre. Volkswagen põrutas aga samasuguse kiirusega edasi, nagu midagi poleks juhtunud.