Kuu aega eriolukorda

Marko Suurmägi Foto: Mihkel Maripuu

VILJANDIMAA ELAS 11. märtsil veel enam-vähem sellist elu, nagu oli elanud viimased kaks-kolm aastat. Mina otsisin Sakala veergudel Paalalinnast pininat, imestati Viljandi haigla otsuse üle otsida endale konkursi korras nimeks Viljandi haigla, nimetati Viljandi tänavad, mille kordategemisest raekojas unistatakse, ning uuriti kohalikelt suurürituste korraldajatelt, kas nad ei pelga, et nende ettevõtmine koroonaviiruse tõttu ära jääb. 12. märtsi õhtul kuulutas peaminister välja eriolukorra ja ennast eriolukorra juhiks. Pool harjumuspärasest elust kukkus kokku. Viirus oli tuvastatud 27 inimese kehas.

Järgmise nädala jooksul toetas suur osa Eesti rahvast üksteist nii palju kui võimalik. Kõlasid üleskutsed mitte küsida õnnetutelt kontserdikorraldajatelt piletiraha tagasi, ärgitati elama ja raha kulutama endisel moel ning toetama väiketootjaid. Päevapealt teenistusest ilmajäänud muusikud ja meelelahutajad kolisid veebi ning näitasid, kuidas nad kätte kukkunud vaba aega kasutavad. Vähemalt fassaadil olid nad rõõmsad ja tegusad, manitsesid kõiki kodus püsima ja samal ajal lastega loodusesse minema. Eestlased õppisid «Sepapoiste» laulu saatel käsi pesema. Nakatunuid oli sadakond.