Ärme töötame vastu neile, kes südamest pingutavad

Juhan-Mart Salumäe

FOTO: Andres Keil

VIIMASED PAAR NÄDALAT on pannud proovile kõik Eesti inimesed. Kogu senine ühiskonnakorraldus on pea peale keeratud ning harjumatut on rohkem, kui ühekorraga suudab vastu võtta. Mulle teeb heameelt, et meie seas on nõnda palju häid inimesi, kes on suutnud tekkinud olukorrale kiiresti ja efektiivselt reageerida. Tänu neile on meie igapäevastes toimetustes säilinud mingigi normaalsus. Paraku peab tõdema, et ainult nende pingutustest ei pruugi piisata.

Kirjutan seda arvamuslugu koduseinte vahel, kus olen töökollektiivis tõstatunud viirusnakkusohu tõttu viibinud peaaegu kaks nädalat. Minu tervis on tavapäraselt hea: pole palavikku, köha, nohu ega muid viirusekandjale omaseid sümptomeid. Rusuv on kogu eriolukorra juures vaid see, et seni enesestmõistetavana tundunud vabadused on piiratud. Niipalju olen endale lubanud, et õhtupimeduses viin oma kere ja kodulooma pooleteiseks tunniks värske õhu kätte. Rababuumiga pole ma kaasa läinud ja silkame koduses Viljandis, mõtteis kahemeetrise raadiusega turvatsoon.

Jah, olukord on tavapäratu. Osale valus, teistele pelgalt ebamugav. Kuuludes ise viimasena mainitute sekka, ei tunne ma paanikat. Samas näen juba enda ümber sõpru ja tuttavaid, keda see kriis on tugevalt puudutanud. Mõni on sunnitud viibima sadade kilomeetrite kaugusel oma perest, teist ootab ees arvestatav palgakärbe, kolmas on pelgalt nädalaga kaotanud viiekohalise summa jagu tööotsi. Meie seas on hulganisti neid, kes on saanud ootamatult ja valusalt kõrvetada. Kes teab, mis mindki veel ees ootab. Kaine meel ja empaatiavõime on praegu tähtsamal kohal kui kunagi varem.

Kait Kall tõi saates «Hommik Anuga» tabavalt esile, et täiesti mõistetavalt tekib olukord, kus inimesed tunnevad end nurka surutult ja hakkavad seetõttu rohkem enda eest seisma. Nii tekivad pinged ja just seepärast peamegi olema üksteisele rohkem abiks kui ehk tavapäraselt. Vähesed kannatavad vaadata, kui abitu loom on nurka surutud ja suures paanikas end kogu ülejäänud maailma eest kaitseb. Samamoodi ei tohiks me jääda ükskõikseks, kui näeme sügavasse hätta sattunud inimest.

ÕNNEKS ON PALJUD kaaskodanikud jõudnud samale järeldusele. Ma ei jõua ära tänada kõiki neid, kes Eesti eri paigus olukorra leevendamise ja parandamise nimel pingutavad. Ainuüksi ühe nädalavahetusega suutsid haridustehnoloogid ja õpetajad panna aluse e-õppe korraldamisele üldharidus- ja kõrgkoolides. Algus on olnud mõneti rabe, kuid tuletagem meelde, et aega ettevalmistusteks oligi napilt kolm päeva.

Tänusõnad lähevad lapsevanematele, kes täidavad korraga lapsevanema, koduõpetaja, koka-koristaja ja tööinimese rolli. Niisugune rööprähklemine pole kerge. Tänusõnad lähevad kogukonnaaktivistidele, kes on suutnud mobiliseerida vabatahtlikke hoolitsema selle eest, et keegi keerulises olukorras kahe silma vahele ei jääks. Juba on kokku tulnud inimesed, kes aitavad karantiinis viibijatel ja riskirühma kuulujatel sisseoste teha. Vabast tahtest loovutatakse kogukonnakaaslastele seadmeid, mis aitavad mõnel lapsel kodus õppida. On tehtud üleskutseid mitte nõuda ärajäänud ürituste eest kohe piletiraha tagasi, et aidata korraldajatel vee peale jääda. Raske on kõigil, seda enam ei maksa kelleltki tooli alt ära tõmmata.

Meditsiinisektori, päästeameti, politsei ja teiste jõu­struktuuride töötajad on rakkes seitse päeva nädalas ööpäev läbi. Nende ja tuhandete tublide vabatahtlike tegevus annab lootust, et me tuleme sellest kriisist välja kui mitte tugevamana, siis kindlasti targemana. Ometi, kui 1000 inimese kohta on 100 ükskõikset «kõiketeadjat», ei pruugi eespool väljatoodud inimeste pingutustest piisata.

VANA TÕDE ON, ET kui tahad rasket olukorda veel raskemaks teha, mine lähedastega tülli. Seda ei taha meist keegi. Samal ajal on oluline olla lähedaste suhtes aus ning rääkida asjadest nii, nagu need on. Mina pean viljandlasi oma kogukonnaks, mistõttu ei väsi ma kordamast: palun hoiduge kogunemistest! Jah, ma saan aru, et osal inimestel pole võimalust koju ootele jääda. Mõnedki meist täidavad tööülesandeid, mis ei võimalda püsida nelja seina vahel. Aga need ei olegi inimesed, kelle pärast ma muret tunnen. Need inimesed on juba arvestanud, et nemad ja nende kolleegid peavad olema eriti ettevaatlikud.

Mind teevad murelikuks kodanikud, kes kelgivad: «Mina koroonat ei karda. Minust see jagu ei saa!» Paraku olen seda mõtet kuulnud viimase nädala jooksul rohkem, kui sooviksin. Kui juba aus olla, siis pole ju vahet, mida üks vaid omaenese nina ette vaatav kodanik koroonast arvab. See ei pidurda viiruse levikut. Nagu on rõhutanud nii kodumaised kui ka rahvusvahelised eksperdid, viiruse levikut saab pidurdada üksnes siis, kui me viime inimkontaktide hulga miinimumini. Jah, see eeldab mõningast enese piiramist, aga praegu on see hädavajalik.

Muu hulgas peame arvestama, et nõndanimetatud riskirühm pole enam üheselt mõistetavalt ainult vanemaealised. Nagu on teiste riikide kogemused näidanud, hakkab viirus külge ka palju noorematele. Seega pole minuealistel ja noorematel põhjust tunda end privilegeeritult.

TAHAN EELNEVAGA ÖELDA, et kui me soovime toetada tublide kaaskodanike pingutusi kriisist üleolemise nimel, peaksime neid inimesi toetama nii sõnades kui tegudes. Mida pikemaks ajaks see viirus meie ümber vinduma jääb, seda kaugemal me lahendusest oleme. Mida kauem see viiruse levik kestab, seda pikemalt säilib ühiskonnas ebakindlus. Mida kauem see viirus kestab, seda tõenäolisemalt peavad (väike)ettevõtted koondama oma töötajaid ning võib-olla üldse oma uksed sulgema.

Kui need põhjendused kah ei veena, siis mõelgem kas või Viljandi-keskselt: mida kauem kestab eriolukord, seda keerulisemasse seisu satub turismisektor ja seda suuremaks kasvab küsimärk spaahotelli rajamise kohal.

Ei, me ei pea kartma, ammugi mitte paanitsema. Kuid ärme nullime tööd, mida teevad ametist või vabast tahtest tulenevalt kriisi lahendada püüdvad inimesed. Selle kriisi lahendus on meie enda tegude taga. Seega palun: käitume mõistuspäraselt. Tänased piirangud annavad homsed vabadused.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles