Valmistatud Pollis

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu / Postimees

SIINKIRJUTAJALE ON glükomeetri näidust, see tähendab normist väljapoole jääv veresuhkur vastunäidustatud. Kui suhkrut on selgesti vähem, kui norm ette näeb, tuleb seda juurde süüa, sest on tekkinud hüpoglükeemia. Kui seda on liiga palju, aitavad mingist hetkest üksnes insuliinisüstid, mis peavad olema regulaarsed ja annuste poolest täpsed. Olen minagi õppinud end tänaval süstima.

«Halb» suhkur ei tule üksi: tal on kompanii jagu liitlasi, sealhulgas kõrge vererõhk. Lisainsuliinil aitab nende vastu sõda pidada tervislik mahl — õigemini mitu. Mahlajoogid nende hulka ei kuulu, sest mõnes on puhast puu- või köögivilja vaevalt 30 protsenti.

Tartus võib osta liitrise apelsini-, mandariini- ja astelpajumahla joogi. Neile on lisatud mitmesugust keemiat, ka suhkrut. Samuti võib sealt leida köögiviljamahla, mille koostises on tomati ja porgandi «täismahl», maitseained, sool ja laktoos. Külmarohuks ei kõlba neist ükski.

0,75-liitrine klaaspudel sisaldab porgandinektarit. Porgandit öeldakse selles olevat 52, puuvilja (huvitav millist) 3, kontsentreeritud porgandimahla 10 ja porgandipüreed 42 protsenti. Probleem pole müstilistes protsentides, vaid selles, et suhkruhaigele ei passi ka see jook või kui, siis peaks tarvitamissagedus olema ette antud, see tähendab välja trükitud.

TARTU UUES kaubamajas ehk kohalikus keeles Tallinna ülikoolis on müügil Polli õunamahl, kuid mitte müügisaalis teiste juures, vaid parkla ja apteegi kõrval eskalaatorikojas. Seal on külmikuga lett, millel on mitut sorti õunu ning hooajal maasikaid, vaarikaid ja muud. Iga ost märgitakse pastapliiatsiga kontoriraamatusse, aga ma ei teagi, kes toda letti üleval peab.

Polli õunamahla müüakse siin samuti 0,75-liitrises klaaspudelis. Seda toodab Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Polli aiandusuuringute keskus, mille postiaadress on Polli, 69108 Karksi-Nuia, Viljandimaa.

Ära on toodud telefon ning kodulehekülg. Lisatud on tarvitamisõpetus ja koostis: enne tarvitamist loksutada, vajaduse korral veega lahjendada; pastöriseeritud õunamahl, valmistatud Eesti õuntest. Teksti kohal olev illustratsioon näitab tõesti paari õuna, muu annab edasi taevas ise teab mida.

Ja see on kõik. Võib-olla ongi liiga palju küsida, kuidas minna üksnes eestikeelse tutvustusega Eesti turult kaugemale, näiteks Põhja-Rootsi. Kindlasti ei ole Polli Eesti maaülikooli abimajand, mistap oleks nõme nõuda Pollist tööstuslikku toodangut. Sellegipoolest on sõnad «valmistatud Eesti õuntest» petlikud. Nimelt ei ütle need tähtsaimat: aiandit, millest õunad pärinevad.

KUID LÄHEME edasi. Kui palju on pudelitäies Polli õunamahlas vitamiine ja mikroelemente? Muidugi ei söö keegi õunu selle järgi, kui palju neis on näiteks koobaltit (Co), sest õuntega ei ravita kehvveresust. Õun on peamiselt kaaliumi (K) allikas.

Ometi ei ole ka ühes või teises õunasordis leiduvate mikroelementide esiletoomine liiast. Nimelt on täiesti võimalik, et vajate õunamahla nagu tervisevetel käimist ja kui nii, peate arvestama mikroelementide vahekorda. Kuidas valge peakapsa (Brassica oleraceae või ka Brassica capitata) lehega kilpnääret ravitakse, teadsid juba meie esivanemad. Sama lugu on porgandiga.

Õunte puhul nii ei ole. Kogus «üks õun päevas» ei rajane selle puuvilja biokeemial ega kajasta õunamahla ekvivalenti: olukorda, mille puhul olete päevase õunaratsiooni saanud kätte muud moodi, näiteks jogurtina.

Et mahlaturul valitseb tihe konkurents, peaks Pollil olema ette näidata niisugune jook, mille komponente kasvatatakse just seal või mille meditsiiniline väärtus on vaieldamatu.

Kas selleks, et mahl oleks korralik, piisab ainult fruktoosist? Kuidas hoida viljalihaga õunamahla tootmiskulud nii madalad, et valmistoodang oleks ostjale taskukohane? Polli asjatundjad teavad seda mõistagi paremini öelda kui minugune Pollis valmistatu jooja. Esialgu on siiski nii, et sealsed mahlad Tartus õigele letile ei pääse.

Oletagem korraks, et läheb läbi see lollus, millega kaotatakse enam-vähem kõik apteegid ja poodnikult nõutakse ühesugust pädevust nii mahlade kui külmarohtude vallas.

Teoreetiliselt võib suure toidupoe müügisaalis viibida tõepoolest vähemasti üks ravimisteadlik inimene: ostja, kes väga täpselt teab, millist arstimit tal tarvis läheb. Kummatigi ei pääse ka tema vere- ja muudest analüüsidest ning temalgi võivad rohud muutuda.

Olla mahlateadlik on märksa raskem, sest ainuüksi mahlade nomenklatuur kõigub tugevasti. Kust peaks võõras kassiir teadma, kas müügil olev sobib teie tervisele, kui te ei tea seda isegi? Ometi te ei lähe poes vale leti juurde, vaid tahate õiget kaupa. Võib-olla peitub selles üks põhjus, miks Polli mahlu ei tohi müüa «nurga taga».