Filmiarvustus. Harry Potter korraldab veresauna

Miles (Daniel Radcliffe) üritab politseinikele oma olukorda selgitada. Mõistagi on see käte külge kruvitud relvadega üsna keeruline. Foto: Forum Cinemas

Iseenesest pole värskelt kinodesse jõudnud märulifilm "Guns Akimbo. Surmamängud" midagi uut. Sellise stsenaariumiga vägivallast nõretavat kütet, kus inimesed peavad publiku meelelahutuseks ellujäämise nimel teisi maha nottima, on tehtud aastakümneid. "Põgenev mees" ja "Näljamängud" on vaid mõned näited. Režissöör Jason Lee Howden on aga leidnud uue vaatenurga ning puhtalt seepärast tasub "Surmamängud" siiski ära vaadata.

Ma pole kunagi aru saanud, miks veedavad tänapäeva noored tunde YouTube'is ja jälgivad, kuidas keegi videomänge mängib. Veel vähem kujutan ma ette, et viitsiksin oma aega selliste jookse-ja-tulista-mängude mängimisele kulutada. Ometi just sellisesse situatsiooni kõnealune film vaatajad paneb.

Tuleb tunnistada, et "Surmamängud" annab end kätte kildhaaval. Filmi esimene ots ajab pisut haigutama, kuid tuleb tunnistada, et see ehitab ees ootavat kaost päris kenasti üles. Kui mõne sõnaga süžeest rääkida, on stoori järgmine: nohikust videomängude arendaja Miles (Daniel Radcliffe) on tavaline luuser, kes vabal ajal netikommentaariumides haukuda laamendab. Kogemata satub ta seda aga tegema illegaalse ja verise tapamängu leheküljel. Ei lähe kaua, kui retsidest friigid on tal ukse taga ning kui Milesil jälle pilt ette tuleb, on talle poltidega relvad käte külge kruvitud. Mõlemas paugujuurikas on 50 padrunit sees ja surma järele tiksuv taimer käima pandud.