Reibas porr laulab üle pika aja

Kuusetüvel liikudes ei eristu vaatleja poole seljaga olev porr puukoorest. Foto: Karl Adami

Viimastel nädalatel on linnud aina häälekamaks läinud. Alles hiljuti olin tunnistajaks kolmele sookurepaarile, kes üle lumeväljade trompetihelisid kuuldavale lasid, ja nende kohal lendavatele põldlõokestele. Rähnidki on valjuhäälsemaks ja raevu­kamaks muutunud ning rasva­tihaste sitsikleiditamist kuuleb nii hommikul kui enne loojangut. Muidu nii märkamatud porrid on samuti noka avanud ning üle mitme kuu kõlab metsades ja parkides nende reibas laul.

Pikkade sügis- ja talvekuude jooksul õnnestub porril tõesti üsna märkamatuks jääda. Kuusetüvel lii­kudes ei eristu vaatleja poole seljaga olev porr puukoorest – tema selg on nimelt valdavalt pruunikashall. Sageli on just tema kreemikasvalge alapool see, mis ta ­pimedas metsatukas paljastab. Porril on pikk allapoole suunatud nokk ning pikad küünised ja saba­suled, mis on tema põhilised tööriistad.