Filmiarvustus. Lugu sellest, kuidas üks koer endale lõpuks kodu leidis

Hiidkoer Buck leiab Harrison Fordis sõbra, mitte omaniku. Foto: Forum Cinemas

Tõeliselt tuisuse ilmaga neljapäeva õhtu tundus suurepärane selleks, et minna ja vaadata Jack Londoni romaani ainetel vändatud «Ürgset kutset», mis on valminud filmi «Kuidas taltsutada lohet» režissööri käe all.

Selgus, et Londoni süngest ja üdini filosoofilisest teosest, mis käsitleb tsivilisatsiooni, kodustamist, inimese ja loomade suhteid üksteise ja loodusega, on tehtud kohati üsna rõõmsamoeline ja veidi lihtsakoeline lastefilm.

Pole põhjust eeldada, et kõigil on teos loetud, seega veidi sisukirjeldust: Buck on hiiglaslik koer, raamatus tasakaalukas ja nutikas, filmis elavaloomuline ja kasvatamatu lontkõrv, kes on elanud California päikese all kirjeldamatus luksuses. Samal ajal lahvatanud Yukoni kullapalavik on aga hinda toonud kelgukoerad, kes kogu seda rahvamassi kaugel põhjas mööda lumiseid välju tõotatud maa poole veaksid. Pikemalt aega raiskamata naelutavad pahalased Bucki kasti ja saadavadki kaugele kaunisse põhja. Nõnda algab kannatuste rada: Buck leiab peremehe, kaotab peremehe ...