iDeal kampaania

Tulevik tuleb

Marju Mäger

FOTO: Internet

RAHVATARKUS TEAB: tänaseid probleeme ei tohi homse varna visata. Aga ka tuleviku peale mõtlemisega tuleb juba täna pihta hakata. Erakond Eesti 200 on viimase aasta jooksul keskendunud peamiselt organisatsiooni ülesehitamisele, seetõttu oleme teadlikult hoidunud kaasa minemast erakondade omavahelise kemplemisega. Valija ootab väärikust ja usaldusväärsust, mida praeguses poliitikas kipub nappima.

Eesti 200 reitingu märgatav tõus näitab seda, et valijad ­ootavad uusi erakondi, kel on värskeid ja reaalselt elluviidavaid ideid. Eesti elu edasi viivaid lahendusi kogume tihedas suhtluses kohalike kogukondadega, sest Eesti põhiseaduski ütleb: kõrgeima võimu kandja on rahvas. Ja rahva tarkust ei tohi alahinnata. Ega ka populistlikult ära kasutada.

Hetkeolukorra ja probleemide kindlaks tegemise eesmärgil oleme viimase aasta jooksul käinud paljudes Eesti piirkondades, sealhulgas Viljandimaal ja suhelnud erinevate huvigruppidega. Inimesed on olnud positiivselt üllatunud, et vahetult pärast riigikogu valimisi tunneb keegi nende käekäigu vastu huvi. Peamiselt on väljendatud ebakindlust tuleviku suhtes ja valitsuses toimuva mittemõistmist. Kohtumistelt võib välja tuua esmaseid kohaliku omavalitsuse tasandil lahendust vajavaid probleeme. Need on haldusterritoriaalse reformi, hariduse, tervishoiu ja transpordi probleemid.

VIIMASED KAKS JA POOL aastat on selgelt näidanud, millised on kiiremat sekkumist vajavad probleemid. Valdade suurused ja asukohad on erinevad, ka juhtimisvõimekust on seinast seina ning ühe mütsiga igal pool hakkama ei saa. Ise elan Mulgi vallas ja töötan Viljandis ning tooksin välja need murekohad, millega isiklikult olen kokku puutunud ja mida ka erakonnas probleemidena näeme.

Haldusterritoriaalne reform oli kindlasti vajalik, aga see on jäänud poolele teele pidama ning valitsusel ja valdadel on justkui jõud otsas. Uued omavalitsused viibivad praegu uinuvas olukorras. Seda olukorda soosib liitumislepingute sisu, kus on enamasti kirjas, et enne uusi kohalikke valimisi olulisi struktuurseid ja sisulisi muudatusi tegema ei hakata. Samas inimesed siiski soovivad näha, et valdade liitmisest on tulnud neile ka mingit tulu. Kahjuks seda väga palju näha ei ole, sest elukeskkonna ja teenuste paranemist ei ole ju olnud. Teise äärmusena on mõnes Viljandimaa omavalitsuses valla juhtimise efektiivsemaks muutmise sildi all sõidetud üle kohalikust kogukonnast (Leie kooli sulgemise algatamise protsess). Nüüd on regionaalminister tulnud jutuga, et peaks valdade piire veelgi laiendama. Võtab nõutuks, sest küsimus ei ole ju, kui suur või lai on vald territoriaalselt, vaid ikka see, kas ta suudab luua paremat elukeskkonda – korraldada transporti, sotsiaalhoolekannet, head haridust. Keskenduma peame sisule, mitte piiridega mängimisele, mis on puhas asendustegevus. Jätame valdade piirid praegu rahule ja hakkame arutama nii seda, kuidas kohalik kogukond valla otsustusprotsessis saaks kaasa rääkida kui ka seda, kuidas omavalitsuse rahakott oleks oluliselt paksem selleks, et inimeste elukeskkonda paremaks muuta.

Kuna töötan haridusasutuses ja olen ka lapsevanem, siis läheb mulle väga korda haridusvaldkonnas toimuv. Kohaliku koolivõrgu korrastamine on vältimatu, aga ka tundlik teema. Keegi ei kahtle selles, et meie lapsed peavad saama kvaliteetset haridust ja seda võimalikult kodu lähedal. Viljandi riigigümnaasium tõmbab maakonna noori enda juurde, mis on igati tervitatav, kuid meil töötavad veel ka väikesed maagümnaasiumid. Milline on tulevik? Kas me tahame seda ise kujundada või ootame, et ta lihtsalt kujuneb? Et inimesed hääletavad jalgadega? Kas meil peaks olema ainult riigigümnaasium, tugev kutsehariduskeskus ning teised koolid võiksid jääda kuue- ja üheksaklassiliseks? Või tuleb kõne alla ka mõni muu lahendus? Kas kooli kodulähedus on oluline? Kas elu väljaspool Viljandi linna on oluline?

KOOLIVÕRGU KORRASTAMISE puhul kerkib kohe küsimus, kes otsustab. Nagu mujal Eestis on ka Viljandimaal ette tulnud omavalitsuse ja hoolekogu erinevat arvamust koolijuhi tegevuse ja kooli tuleviku kohta. Ilmselgelt ei ole koolipidaja – kohalik omavalitsus – praegu enam hariduse kvaliteedi osas ainupädev. Kooli juhtimisel võiks hoolekogudel, kuhu kuuluvad peale vallavalitsuse esindajate ka õpetajad ja lastevanemad, olla palju olulisem roll, sest seda huvigruppi puudutavad tekkinud probleemid kõige enam. Just õpetajad ja lastevanemad peaksid senisest aktiivsemalt saama kaasa rääkida kohaliku kooli arengule.

Oleme siin astumas juba konkreetseid samme. Eesti 200 initsiatiivil tehtud rahvaalgatuse korras küsiti suuremat otsustusõigust kohalike kogukondade erinevate haridusasutustega seotud osalistele. Algatus oli inimeste seas populaarne, toetushääled saadi kokku ja nüüd on pall riigikogu käes.

Ei saa me üle ega ümber ka bussiliiklusest. Andmeid vaadates tundub, et sellega on meil praegu kõik väga hästi. Ühistransport on 75 protsendile elanikest hästi kättesaadav ja sõitjate arv on tasuta bussisõidu võimaluse tõttu ka tõusnud. Kuid olulisem on ju hoopis see, kas see buss sõidab just siis, kui inimesel on seda vaja, ja sinna, kuhu inimesel on vaja? Abja-Paluojalt Viljandisse jõuab hommikune buss siis, kui gümnaasiumis on tunnid juba alanud. Ka on endiselt probleeme valla ühest nurgast teise liikumisel. Kas hajaasustusega Eestis on ikka parim sõiduvahend buss või on hoopis mõistlikum ning maksumaksjale kasulikum kasutada kogukonna autojuhti ja sõidujagamise teenust? Kui veel 10 aastat tagasi oli keeruline seda korraldada, sest ei teadnud ju, kes kust ja kuhu autoga liigub, siis 2020. aastal on olemas kõik infotehnoloogilised lahendused, mis võimaldavad kohmaka ja kalli bussiliinide süsteemi asemel kasutada autosid, mis liiguvad just sinna, kuhu inimesel vaja ning just sel kellaajal, kui inimesel vaja.

LÕPUKS KA SEE, mis praegu väga muret teeb – perearstide puudus. Tervisekeskused on väga hea projekt, kuid nagu oli haldusreformiga, tundub ka selle puhul, et toss on väljas. Majad on valmis, aga sisuga tegelemiseks enam jaksu ei ole. Abja-Paluojal avati uhke tervisekeskus, mis seisab praegu pooltühjana ja selle ülalpidamine on vallale suur probleem. Maja on, inimesi ehk perearste ei ole. Siin ei ole lahendus valdade käes, vaid riigi käes – esmatasandi arstiabisse on vaja oluliselt rohkem proportsionaalselt raha suunata, kui seda seni on tehtud. Omavalitsused peaksid seljad kokku panema ning nõudma riigilt otsustavaid samme perearstide sissetulekute suurendamiseks ja teiste soodustavate meetmete kujundamiseks. Lahendus võiks olla motivatsioonipaketi pakkumine (sealhulgas tasuta ettevõtlusnõustamise ja toe pakkumine noorele alustavale arstile) ja intensiivsem värbamistegevus.

Nagu meie president oma viimases aastapäevakõnes ütles, on igal ajajärgul vaja teha kahte sorti poliitilist tööd: analüüsida tehtut, parandada mineviku vigu ja märkamata jäämisi ning püüda aimata tulevikku, otsustamaks, mida vajame praegu selleks, et tulevikuks valmis olla.

Kohaliku tasandi tuleviku väljakutsetele ja probleemidele saab kõige otstarbekamaid ja paindlikumaid lahendusi pakkuda kogukonnapõhiselt, sest meie inimesed on haritumad ja informeeritumad kui kunagi varem ajaloos ning infotehnoloogia pakub uusi võimalusi kaasarääkimiseks ja koosloomeks. Kohalike omavalitsuste esinduskogud vajavad värskeid tuuli ja ideid, mida Eesti 200 kindlasti pakub. Tulevik on ju möödapääsmatu ja rahva tarkust ei tohi alahinnata.

Tagasi üles