Filmiarvustus. «Röövlinnud» töötaks sarjana paremini

Kui mees su järjekordselt maha jätab, siis aitab hinge tekkinud tühjustunnet leevendada näiteks lemmikhüääni võtmine. Foto: Warner Bros. Pictures

Ilmselgelt ei kuulu ma enam superkangelastest kõnelevate filmide ja sarjade sihtrühma. Igal reeglil on muidugi erandeid. Näiteks legendaarne Alan Moore’i koomiks «Watchmen» ja selle põhjal vändatud film on näide superkangelaste lugudest, mille sihtrühmas ma veel ei ole, sest ka 31-aastasena olen liiga rumal ja elukogenematu, et teose kõiki nüansse tajuda.

Eputava pealkirjaga «Röövlinnud (ja Harley Quinni erakordne vabanemine)» («Birds of Prey: And the Fantabulous Emancipation of One Harley Quinn») on just seda sorti superkangelaste film, mille nautimiseks peaks olema alles elu avastav ja filmidest rikkumata teismeline. On ikka vaks vahet, kas sa vaatad filmi, olles neid elu jooksul enne näinud 200 või 2000. Mingil ajal hakkavad teemad, süžeepöörded, dialoogid, näitlejad ja kõik muu lihtsalt korduma, nii et mingit filmi esimest korda vaadates kimbutab kogu aeg déjà-vu: ma olen seda kõike juba näinud.