Vaba mõte. Ratsa rikkaks?

Kristiina Liiv
, reporter
Copy

Kui vanal taluajal oli iseenesestmõistetav, et igal peremehel on tallis vähemalt üks tubli tööhobune, siis pärast masinate võidukäiku on hobusepidamine saanud pigem harulduseks ning üldlevinud arvamuse kohaselt on hobune rikaste ja väljavalitute sümbol. Mina ei pea ennast rikkaks, veel vähem pean end väljavalituks. Küll aga olen uhke hobuseomanik ja võin kinnitada, et enamasti pole hobusepidamine mitte rikastumise, vaid, vastupidi, pankrotistumise programm, mis sobib ainult fanaatikutele. Hobuseomanike ja ratsasportlaste seas on juba kulunud nali, et kui neilt küsida, kuhu nende raha läheb, võivad nad julgelt vastata: «Vaadake mu hobust ja te näete, kas ta parajasti sööb seda või kannab seda.»

Nii ongi: kui sul pole just vähenõudlikku eesti tõugu või sellest aretatud tori tõugu hobust, vaid natuke tundlikum sporthobune, pead ilmselt arvestama igakuiste kopsakate väljaminekutega: raha kulub erisöötadele, kõikvõimalikule varustusele, tekkidele ... Mõnel korral aastas tuleb ette võtta protseduurid nagu vaktsineerimine ja ussirohu manustamine. Ilmselt kulutaks nii mõnigi terve mõistusega inimene selle summa poodlemisele, reisimisele või eneseharimisele. Või siis investeeriks sukasäärde.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles