Väikeste naiste suured mured

Õed Marchid: (vasakult) Meg (Emma Watson), Amy (Florence Pugh), Jo (Saorise Ronan) ja Beth (Eliza Scanlen). Foto: Forum Cinemas

Värskelt kinodesse jõudnud suhtedraama «Väikesed naised» pole Louisa May Alcotti klassikalise romaani esmaekraniseering, vaid juba järjekorras neljas. Viimati sai Jo Marchi ning tema kolme õe Megi, Amy ja Bethi muredele ja rõõmudele kaasa elada 1994. aastal ning toona pälvis film paraja portsu Oscareid. Värske taies on suisa kuue kuldmehikese nominent ning igati väljateenitult.

Selle filmi puhul tuleb kohe ära öelda, et tõenäoliselt annaksid õrnema soo esindajad sellele veelgi kõrgemad punktid kui mina. Põhjus on lihtne: ülevoolavalt romantiline materjal on suunatud just neile. Kusjuures sõna «romantiline» pole siinkohal kohe kindlasti kuskilt otsast halvustav.

Film on eluline, täis liigutavaid hetki ning kirjeldab kahtlemata täpselt ja tõetruult aega, mil intiimseid emotsioone ja sisimas pakitsevaid mõtteid ei saanud välja näidata sedasi nagu praegu. Valitsesid hoopis teistsugused moraalinormid ning etikett määras paratamatuse, kus pahatihti tuli elada sissepoole ja praadida üksildases valus, ilma et saaks väljastpoolt sellele leevendust otsida.