Imearmas leethiir võib kanda omajagu haigustekitajaid

Selle kena välimusega närilise elupaigad on tihedalt seotud nii leht- kui segametsadega, niidul ja aias kohtab teda väga harva. Foto: Karl Adami

Pärast mitu päeva kestnud sadu kõndisin taas metsa­põrandat katval samblavaibal, ilma et see pidevalt kummiku all lirtsuks. Lootsin, et kehvade ilmade järel on kodumetsa oravad pisut aktiivsemad, ja seadsin end ühele vanale, samuti samblarüüs kännule ootama, näpp ootusärevalt päästikut silitamas. Nägin oravaid, kes kuuseokste vahel minu lahkumist soovisid, ja pisikesi vilkaid tuhnijaid, kes kuusehakatiste varjus toimetasid.

Mets on märksa elavam, kui paljud ette kujutavad. Pealiskaudselt metsast läbi jalutades ei pruugi näha ühtegi liikuvat elusolendit. Metsaavarustes elutsevad hiired näitavad end inimesele veel vähem. Kui aga püsida mõnda aega paigal, on suur tõenäosus kohata harilikku leet­hiirt.

Oravad jäid tol päeval tagaplaanile ja üle aastate süvenesingi leethiirte ellu. Mitme tunni jooksul, mis ma liikumatuna nende jälgimisele kulutasin, märkasin, et nad olid seda julgemad, ­mida lähemal toimetasid väikelinnud. Vahepeal hakkas silma suisa neli askeldavat leethiirt. Mõistagi vältisin pildistamise ajal äkilisi liigutusi, sest nende loomakeste iga võpatus tähendanuks mulle vähemalt kümmet minutit passimist.