Repliik. Immuunsed sõelujad

Minu elu näeb sageli ette ­pikemat sorti sõite ja tihtipeale tuleb mul neid teha pimedal ajal. Kui muidu ei oleks mul nende pikkade sõitude vastu midagi, siis üks asi paneb mind iga kord hambaid krigistama ja endamisi tulist kurja vanduma. Selleks ärritajaks on kaasliiklejad, kelle kahe kõrva vahele mahub ainult iseenda väike maailm ja kes kütavad mööda igast autost, kes nende teele satub. Neile on jumala ükskõik, kas ees on kurv või on tee libe – nad lähevad ikka mööda ning enne möödasõidu sooritamist ronivad mulle veel kaugtuledega otse sappa.

Ma ei ole muidugi mingit statistikat teinud, aga kahjuks tundub see meie maanteedel olevat täiesti tavapärane ning kahjuks ei saa väga paljud meie keskel seniajani aru, kui ohtlik on auto ja kui suur vastutus on igaühel rooli istudes.