Kas tühi Vabaduse plats teeb linna rõõmsaks? (2)

Marko Suurmägi
, peatoimetaja asetäitja
Copy

KOGEMUSTE PÕHJAL võib öelda, et sel kevadel ja suvel saab nii mõnelgi korral Sakalast lugeda kellegi kurje sõnu Viljandi kesklinna suure ümberehituse kohta. Kindlasti leidub häiritud inimesi, kel koju ja sealt välja pääsemine hakkab olema üsna keeruline, ettevõtjaid, kes leiavad, et nende tööd segatakse, ning neidki, kelle arvates tehakse üldse kõike valesti. Ent kui töö valmis saab ja selle tulemus enamikule meeldib, unustatakse pahameel paari-kolme päevaga.

Võtmesõna on siinjuures rahulolu – mõistmine, et kõik, mis tehtud, on tõepoolest muutnud linna paremaks. Paraku ei ole ma veendunud, kas viljandlased ikka saavad aru, miks see linnasüdame uuendamine üldse ette võetakse.

Kesklinnas töötava inimesena, kes nädalas korra-paar ka autoga tööle sõidab, on mul üsna lihtne mõista Vaksali ja Tallinna tänava ringristmiku ehitamist. Kauba tänavalt või Tasuja puiesteelt peatänavale murda on praegu tipptundide ajal paras katsumus ja kohati lausa ohtlik. Lihtne on mõista ka vajadust panna sõiduteele uus asfalt või laotada jalakäijate jalgade alla kiviparkett. Paljud tööd jäävad paraku mõistetamatuks. Kuidas teevad need linna paremaks ja atraktiivsemaks?

Ehituse aluseks oleva 2016. aasta arhitektuurikonkursi võidutöö üks peamisi eesmärke tundub olevat autode kesklinnast väljaviimine ning jalakäijatele ja ratturitele ruumi andmine. Omaette küsimus on, kas nood kergliiklejad, nagu neid ametlikus keeles nimetatakse, seda ruumi ikka tahavad. Kas meil on linnas üldse nii palju jalakäijaid, et neile on ruumi juurde tarvis?

Paides oli kolm suve üks liikluse tuiksoon autodele suletud. Sinna loodi kohad istumiseks, lamamiseks, sportimiseks ja kõndimiseks. Ent kuigi igal järgmisel aastal püüti eelmise korra vigu vältida, jäi kohalikele see ruumiprojekt segaseks. Väljastpoolt sai see küll palju kiita, kohalikelt ärimeestelt seevastu tublisti laita. Selgus, et kui autod väikelinna keskusest välja tõrjuda, kaovad sealt ka inimesed. Ruumi on, aga see ruum on tühi.

Viljandi kesklinna uueks ehitamine tähendab kahte märkimisväärset muudatust: Tallinna tänava sõidutee kitsamaks tegemist, et jalakäijatele ruumi juurde anda, ning Vabaduse platsilt parkla kaotamist.

Miks on jalakäijale Tallinna tänaval senisest rohkem ruumi vaja? Selleks, et sinna saaks rajada välikohvikuid ja tänavaturgu. Aga kust tulevad need välikohvikud ja tänavakauplejad? Muidugi, kui ei proovi, siis teada ei saa. Kui võimalust ei loo, ei tule ühtegi välikohvikut. Aga kas kolm miljonit eurot on ikka mõistlik summa, et katse ja eksituse meetodil tingimusi luua? Vaidlemist jagub siin tublisti.

Skeptikutel on tagataskus argument – kümme aastat tagasi valminud Arkaadia aed. Sellest pidi saama jalutajate, istujate ja nautlejate ruum. Koht, kus on tänavakohvikud ja galerii. Koht, kus saab korraldada õdusaid välikontserte ja tantsuõhtuid. Õnneks üks toidukoht seal ikkagi on, aga üldiselt on see promenaad sama hästi kui inimtühi. Selle otsas kunagise kino asemel on tühi plats, kuhu nii mõnigi linlane tahaks parklat rajada. Hiilivalt ja liiklusmärke eiravalt on see sinna juba tekkinud. Võib-olla läheb südalinna uuendamisega paremini. Võib-olla mitte.

AUTODE TÕRJUMISELE on linnasüdame uuendamist kavandades palju mõeldud ning leitud, et Vabaduse plats ei peaks olema tulevikus parkla, vaid autodele suletud ala. Miks? Arhitektid usuvad, et sel juhul oleks kesklinn inimsõbralikum. Paraku käivad autod inimeste juurde. Arvestatav hulk inimesi lähebki ainult sinna, kuhu autoga ligi pääseb. Ja kui me mõtleme autodega saabuvate turistide peale, siis neile on peatänava ääres asuv tasuta parkla üks tähtsamaid argumente peatus teha ja ringi vaadata. Tartust Pärnusse sõitval turistil on märksa lihtsam Viljandist peatumata läbi sõita kui siin nurgatagust parklat otsima hakata.

Kes aga otsustas, et Vabaduse plats võiks Viljandis autodest tühi olla? Linnavalitsus ega -volikogu seda ei teinud. Selle otsuse langetas sisuliselt 2016. aastal 22. aprillil Viljandi raekojas kogunenud arhitektuurikonkursi seitsmeliikmeline žürii. Sellesse kuulus neli esindajat Viljandist ja kolm kaugemalt. Kuue arhitekti kõrval oli otsustajate seas veel toonane linnapea Ando Kiviberg.

Žüriil oli laual kaks ideekavandit. Mõlema nõrkuseks peeti asjaolu, et need arvestavad tunduvalt suuremate rahvahulkadega, kui Viljandis iga päev liiguvad. Kahest tööst parema valimine polnud žürii protokolli lugedes ülemäära raske, sest kaotaja töö mõjus pealiskaudsena.

Võitja valimisega otsustatigi, et Vabaduse plats peab saama autodest tühjaks. Žürii pani protokolli veel soovitusena, et toetab parkla viimist maavalitsuse hoone taha. See linnaplaneeringu mõttes mõistlik ettepanek on juriidiliselt jabur, sest toonase maavalitsuse taha jääv maa ei kuulu linnale ja sinna parklat rajada ei saa.

TEGELIKULT LÄKS isegi hästi, et tarbijate ühistuga tehtud maadevahetus andis eelmise aasta viimastel päevadel linnale parklamaad spordihoone taha juurde. Halb on vaid see, et parkla ehitus maksab peaaegu 700 000 eurot ja seda raha linnal ei ole.

Viljandi linnasüdame uuendamine maksab tublisti üle 3 miljoni euro. 2,7 miljonit sellest tuleb välisabina. Vaidluskoht on seegi, kas väljast pakutavat raha peaks vastu võtma. Olgem aga ausad, tänu uuendustele saab tuhandeid ruutmeetreid asfalti kesklinnas korda. Oma raha eest linn seda tööd teha ei suudaks.

Kindel on see, et algav töö ei sarnane mõne aasta taguse vanalinna torustike uuendamisega (mille ajal oli elanike liikumine häiritud, kuid mille tulemusena sai uue näo nii mõnigi tänav) ega ka hiljutise Pärnu maantee uuendamisega. Nende suurte tööde vajalikkust inimesed mõistsid. Vaielda sai vaid selle üle, kuidas tööd korraldada. Praegu ei valitse üksmeelt, kas uuendused on vajalikud ja kas tulemus teeb linna paremaks.

Kindel võib olla selles, et kui suur töö sügisel valmis saab, on korras ja puhas plats ning aukudeta teed silmale kaunid vaadata. Kas linnasüda hakkab inimestest kihama või hoopis tühjeneb, seda näeme alles tuleval aastal.

Kommentaarid (2)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles