Sisukord
Paberleht
Paberleht

Filmiarvustus. Kuidas oma narkoimpeeriumi mitte maha müüa

2 min lugemist
Selle Guy Ritchie uuest filmist pärit kaadri pealkiri võiks olla «Phuki ei ole enam». Miks? Minge vaadake ise! Film linastub Centrumi kinos. FOTO: Forum Cinemas

Guy Ritchie filme oodatakse alati hinge kinni pidades ning tema käekirja fännidele on iga uus taies kui hõrk ja kallis maiusroog, mida kaader kaadri haaval andunult nautida. Ma usun, et tema varasemad kassahitid «Teemandirööv», «Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne» või Sherlock Holmesi seiklused ei vaja pikemat tutvustamist. Ritchie armastab lugusid jutustada. Ja seda mitte ainult mahlaka teksti, vaid ka endasse imevalt atraktiivse pildikeelega. Kiired möllu täis kaadrid vahelduvad aegluubis võtetega ning võivad hanguda lausa posterlikeks stoppkaadriteks. Ikka selleks, et vaataja kõigi meeltega ekraani külge naelutada.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Peab tunnistama, et vanameistri värske film vajas esiti pisut kohanemis- ja sõbrunemisaega. Tuli mõnda aega asendit otsida, et end sadulas mugavalt tunda. Aga siis hakkas see ratsu tasapisi hoogu koguma, kuni ühel hetkel kõik filmisõpradest kauboid eneselegi märkamatult hammastega lakast kinni hoidsid. Kogu möll oli küll ühest küljest sada protsenti Ritchie võtmes, kuid mingis mõttes on see tema seni kõige tüünem film. Jah, selles jagus kuhjaga maitsekat vägivalda, roppustega vürtsitatud vaimukat dialoogi, topeltmängu topeltmängu, ülekavaldamise ülekavaldamist ja lõpplahendustele järgnevaid lõpplahendusi. Aga midagi polnud ülearu, midagi ei keeratud vastikult üle võlli. Võib vaid ette kujutada, kuidas Tarantino seda filmi vaadates omaenda keelt näriks: nii palju võimalusi räiget vägivalda näidata, aga kaamera on juba kusagil mujal. Milline raiskamine!

23.09.2020 24.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto