Märgata ja helistada võime, kuid on see lahendus?

Valmar Haava arvab, et politseil tuleb teha kõvasti ennetustööd, et selliseid traagilisi juhtumeid ära hoida.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

VIIMASEL AJAL on meedias ilmunud nii mõnigi kirjutis joobes juhtidest ja nende põhjustatud avariidest. Olen igati nõus Tarvo Madseniga, kes kutsus 18. jaanuari Sakalas üles märkama ja sekkuma. Samas peaksime küsima, kas korrakaitsjad on andnud endast kõik, et selliseid olukordi vältida. Sellest ei piisa, kui tehakse voldikuid ja reklaamikampaaniaid. See raha, mis kulub reklaamile, tuleks suunata hoopis inimestesse, et motiveerida neid politseinikuks hakkama või selles ametis jätkama.

Tähtis on, et puhumisreide tehtaks ja kiirust mõõdetaks võimalikult laiahaardeliselt. Korrakaitsjad peaksid liikuma rohkem ringi ja hoidma korda ka kõrvalistel teedel, mitte ainult suurtel maanteedel ja linnades. Juhid teavad juba täpselt, kus nad enamasti seisavad, sõidavad ja kiirust mõõdavad.

SAMAS JULGEN väita, et politsei ei kontrolli saadud vihjeid alati sajaprotsendilise tõsidusega. Näiteks üks kodanik kirjutas ligi kolm kuud tagasi kirja Viljandi politseijaoskonna juhile Margus Sassile ning palus politseil mõõta kiirust oma koduküla läbival maanteel, kus ühed ja samad juhid alatasa kiirust ületavad. Ta ei ole seniajani saanud ühtegi vastust ja pole näinud ka ühtegi kiirusemõõtmist. Siinkohal tekib küsimus: kas ja kuidas peaks toimima politsei ja tavakodanike koostöö, kui üks osapool ei suhtu asjasse tõsiselt? Inimene mõtleb ju: «Ah, seekord ei kuulatud. Järgmine kord ei anna teada.» See muidugi ei ole ka päris õige, aga on siiski põhjendatud.

Teisalt peaksid politseiametnikud üritama võita tavakodanike suuremat usaldust, et nendega hakataks rohkem suhtlema.

Peab nõustuma ka poliitikutega, et karistused on liiga leebed. Rahaline karistus joobes juhtimise eest ei ole piisav. Nagu ka juhiloa ja sõiduki konfiskeerimine. On teada-tuntud ütlus, et ega juhiluba sõida. Vaja on tegelda juhtidega, kes on selliste rikkumistega vahele jäänud. Minu meelest tuleks joobes juhtimisega vahele jäänud isikule määrata kohe korralik šokivangistus või mõni muu karm karistus.

EESTI PÄEVALEHES 17. jaanuaril avaldatud artiklis «Mis ajab purjus inimese rooli?» ütleb politsei- ja piirivalveameti esindaja Sirle Loigo, et purjus juhti saab liiklusesse tormamast takistada igaüks ning kui keegi näeb liikluses joobes juhti, saab võtta telefoni ja helistada häirekeskusesse. Olen nõus, et peame märkama ja vajaduse korral ka helistama. Samas kui näed ohtlikku liiklejat või on kahtlus, et juht võib olla joobes, ning helistad häirekeskusesse, kaob see juht enne, kui politsei jõuab reageerida.

Sirle Loigo toob näiteks Saaremaa traagilise juhtumi, kus lähedased olid teadlikud, et mehel, kes õnnetuse põhjustas, oli probleeme nii alkoholi kui ka kiiruse ületamistega. Samas ei saa politseinikud väita, et too mees polnud neile varasemast tuttav ja nad polnud sellisest probleemist teadlikud.

Politseil tuleb teha kõvasti ennetustööd, et selliseid traagilisi juhtumeid ära hoida. Selge on ka see, et alustama peab igaüks iseendast, muutused saavad alguse meist endist.

Olge ettevaatlikud, liigelge kainelt ja ohutult!

Tagasi üles