Filmiarvustus. Väga head pahad poisid

Martin Lawrence (vasakul) ja Will Smith on küll 25 aastat vanemad, kuid nende hoog on sama hea kui aastal 1995. Foto: Forum Cinemas

Viimasel ajal on Hollywoodi vallanud järgede vorpimise buum. Ühest küljest lisab hagu tulle läbikukkumise hirm. Filmide tootmine on läinud kalliks ning uute ja uuenduslike stsenaariumidega katsetamine tundub sama arukas kui oma pensionäripõlvele mõeldes iga nädal loteriipileteid osta. Nii sünnivadki filmitööstuse Mekas üksikud arulagedalt pompöössed filmid ning enamasti kaevatakse minevikuhämarusest välja endisi kassahitte, lootes nende uusversioonide või järgedega taas soodsalt üles osta kunagiste fännide poolehoid ja armastus. Mõistagi on seegi kõnd hapral jääl, sest mida meeleheitlikum on püüe kindla peale minna, seda naeruväärsem võib olla lõpptulemus.

Ma ei hakka siinkohal üles lugema kõiki neid groteskseid taieseid, milles peategelaste sugu on muudetud või mingid suvalised jorsid nende lapsi või lapselapsi mängima pandud. Lähen sirgel seljal seekordse filmi juurde. «Pahad poisid kogu eluks» («Bad Boys for Life») on kauaoodatud järg 25 aasta tagusele kassahitile «Pahad poisid» («Bad Boys»).

Selleks, et mäletada hirmnaljakaid dialooge pidavaid ning pätte taga ajades kartmatu lõvina käituvaid mustanahalisi detektiive Mike Lowreyt (Will Smith) ja Marcus Burnetti (Martin Lawrence), peab olema vanem kui iseseisvuse taastanud Eesti esimesed rahatähed. Kahtlemata oli see väga vaatemänguline ning omas žanris tõelise pärlina mõjuv linateos. Kui olid 1995. aastal õitsvas eas, said su kupli alla peidetud kõvakettale kõrvetatud Inner Circle’i versioon Bob Marley samanimelisest reggae-loost, päikesepaistega ülekullatud uhked Miami linnavaated, must Porsche, mille roolis maailma kõige stiilsemate päikeseprillidega Will Smith, ning mõistagi ka legendaarsed musavideolikud kaameraliikumised ümber peategelaste.