Filmiarvustus. Palun kilo kartuleid!

Bestikatest meigiärikad Mel Page (Tiffany Haddish) ja Mia Carter (Rose Byrne) Foto: Forum Cinemas

Pole midagi lihtsamat kui visata poes käies ostukorvi kotike kartulitega. Olgu leib, liha või hommikuhelbed, ikka mõtled ja kaalud. Kas sepik, rukkipäts või seemnekukkel? Searibi, kanarind või roogitud lõhe? Maisirõngakesed, šokolaadilootsikud või kaneelipadjakesed? Pilt on kirju ja valikuid nii palju, et pea tahab otsas plahvatada. Aga kartul? Kartul on lihtsalt kartul. Sa tood ta koju ja sööd ära. Kartulit pole vaja analüüsida. Kellele ta maitseb, sellele maitseb. Ja üldiselt me oleme kartuliusku. Kartul lihtsalt peab olema ja tema peale pole vaja rohkem mõelda, kui et kas teda on majapidamises piisavalt. Ühest küljest igav, teisalt möödapääsmatu.

Et nüüd kuidagi teemasse valguda, tuleb tõdeda: ka filmimaailmas on žanre, mis kannatavad ilma tehtud solvumiseta välja võrdluse selle inimkonna lemmikköögiviljaga. Kinohuvilised ei ­oota neilt üllatusi ja teavad üsna täpselt, mis maitse lõputiitrite järel suhu jääb. Me ju teame, et laias laastus on kartuli puhul kaks valikut: sa kas praed või keedad. Peaasi, et lõpuks tunneksid kartuli maitset.