Enamasti tähendab mõnele asutusele pühendatud ajalooraamat kronoloogilises järjekorras kirja pandud lugu, milles on välja toodud kõige tähtsam, näiteks teatrile olulised lavastajad ja näitejuhid. Teatriuurija Ott Karulin on raamatut «Ja sajandist on pikem päev ehk Sada aastat Ugala argipäeva» koostades võtnud lähtepunktiks dokumendid ning kommenteerib teatri üht või teist aspekti nende kaudu. Näiteks 1924. aasta eelarve ja 1987. aasta tulude raamatu kõrval on räägitud lähemalt teatri majanduslikust käekäigust, käskkirjade kaudu selgitatakse toonaseid kombeid ning kunstinõukoguga peetud kirjavahetuse juures on autor selgitanud, kuidas Ugala kõrgemate võimude määratud kunstiliste nõudmiste täitmisega hakkama sai.
