Kuigi paremaks saab alati minna, on siinsed kultuuriinimesed, keda «Sakala» aasta lõpupäevil küsitles, üsna ühel meelel: Viljandi kannab kultuurilinna nime välja kenasti.
Kultuurilinn mis kultuurilinn!
31. detsember 2011, 16:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muusikapedagoog Maret Tomson möönab, et suuri pettumusi kultuurivallas möödunud aastal ette ei tulnud, Viljandi kultuurielu kulgeb sissetallatud radu pidi ning on tähelepanuväärselt aktiivne.
Euroopa küla
Maret Tomson kinnitab, et Viljandis on aktiivne kultuurielu: akadeemia üritused, muuseumide väljapanekud, näitused, aida ja muud kontserdid...
«Millega rahule ei saa jääda, on klassikalise muusika kontsertide vähesus,» arvab ta. «Mõne aasta eest oli jõulude paiku võimalik kuulata eesti parimate kooride esituses vokaal-instrumentaalseid suurvorme. Veel varem on siin käinud ka ERSO. Nüüd on ilmselt majanduslikel põhjustel piirdutud üksnes mõne kammerkontserdiga.»
Tomson tõdeb, et rohkem toimub džäss- ja pärimusmuusika vallas. Hiljutist Kristjan Randalu ja välismaiste muusikute kontserti nimetab ta küll pärliks, kuid see ei asenda tema meelest siiski klassikalist muusikat.
«Õnneks on televisioonis Mezzo kanal ja kui väga tahta, saab lõppude lõpuks ka mujale sõita,» sõnab ta. «Muret teeb see, et meie õpilastel ja tudengitel on vähe võimalusi kodulinnas süvamuusikat kuulata. Noorte muusikaline huvi ja maitse jäävad ühekülgseks ja nii ei saa kasvatada tulevast klassikalise muusika publikut.»
Kas Viljandi ikka väärib kultuurilinna austavat nime?
«Küsimus ei ole väärimises, vaid väärtustamises,» leiab aktiivne kultuuritarbija Aivar Trallmann. «Viljandi on kultuurilinn, aga mitte ainus. Tuleb tõdeda ja tunnistada, et sellist vähem kui 20 000 elanikuga Euroopa küla, kus astub regulaarselt üles nii palju eri valdkondade tipptegijaid, on raske kui mitte võimatu nimetada.»
«Ega nad ju ise tea siia tulla — meil leidub inimesi, kes teavad neid kutsuda, ja on võimalusi neid võõrustada,» jätkab ta. «Järeldus: kultuurilinn mis kultuurilinn!»
Teatrikriitiku ja rahvatantsija Krista Valdvee meelest saaks aasta pettumusest uue Sisaski ja Volkonski väärilise laulu.
«Mis kultuurilinn see on, milles ei ole ikka veel kohta, kus harrastajad saaksid teha proove või kus maakonna esindusstaadioni muru ei kannata korraldada nädalas üle ühe võistluse ning tantsupidu on pagendatud poodiumiteta varuväljakule?» imestab ta.
«Loodan, et kui kultuurimaja remont lubatud ajal lõpeb, saab vähemalt üks mure uuel aastal lahenduse,» on ta optimistlik. «Kui betoonijutt kõrvale jätta, siis valikuvõimaluste ja tegijate poolest kannab Viljandi kultuurilinna nime päris uhkesti.»
Kultuur on tähtis
Lõppenud aastale tagasi vaadates on kõik küsitletud ühel meelel: huvitavat jagus nii meile kui mujale.
«Hea meel on selle üle, et Euroopa kultuuripealinna üritused jõudsid ka Tallinnast väljapoole, et kirjasõna väärtus ja kättesaadavuse tähtsus on tõusnud arutelu teemaks, suveteater ei tähenda pelgalt palagani ning eestlane peab oma kultuuri tähtsaks,» on Krista Valdvee rahul.
Aasta kõige olulisemaks kultuurisündmuseks peab ta nii ettevalmistaja, osaleja kui kaasaelajana seda, mis võttis kõige rohkem aega: tantsu- ja laulupidu. «Kindlasti ei ole määrav siiski aeg, vaid emotsioon, mis päädis Siiri Sisaski eeslaulmisel ühise appihüüuga «Mis maa see on?»,» räägib Valdvee.
«Suurtest sündmustest ei saa jätta märkimata ka maakonda läbinud teatetantsu. Uskumatu, milliseks koostööks me võimelised oleme! Viljandi mastaabis on Ugala ja kultuuriakadeemia tudengite ühistöö kahtlemata paljutõotav algus.»
Maret Tomson möönab, et Tallinnas kui Euroopa kultuuripealinnas oli üritusi tavapärasest rohkem.
«Kahtlemata leidus nende hulgas ka väga õnnestunuid, kuid mina olin peamiselt kõrvaltvaataja rollis,» kõneleb ta. «Viljandis oli aasta minu arvates üpris tavaline. Olen väga õnnelik, et sain Tallinnas näha üht Richard Wagneri tähtsamat ooperit, «Parsifali».
See ei ole küll minu lemmikteos, kuid nii muusika kui lavastus pakkusid suure elamuse.»
Kodulinnas peab Maret Tomson kõige oodatumaks igasuvist vanamuusika festivali, mille loomises ta 1982. aastal osales.
«Toredaid elamusi pakub ka pärimusmuusika festival, kuid selle kontserte kuulan valikuliselt,» lausub Tomson. «Väga erilisi muljeid olen saanud viimastel aastatel lisandunud kitarrifestivalilt.»
Algavalt aastalt ootab ta juubelihõngulist vanamuusika festivali, loodab, et taastub selle noorteprojekt ja Viljandisse tuleb rohkem tippinterpreete ka festivalidevälisel ajal.
Aivar Trallmann nimetab lõppevat aastat tegusaks nagu varasemaidki. Temalt kui korraldajalt võtavad tegemised ohtralt aega ja eks «oma lapsed» ole muidugi kõige armsamad.
Stabiilsuse ootel
««Kooljazz=Jazzikool» läks korda ja algab varsti jälle. Vanamuusika festival tegi viimaste aegade publikurekordi,» mõtiskleb Trallmann. «Sügisel väisasid Viljandit Django Bates, Britt Quentin ja Nguyén Lé.»
«Viljandis on kultuurisündmusi kogu aeg ja mitmel pool,» jätkab ta. «Teatrilavastused, näitused, festivalid, kontserdid... Natuke kino saab ka.»
Aasta sündmusele mõeldes arvab Trallmann, et pärimusmuusika festival toob kohale linnatäie rahvast ja pakub elamusi, mille pärast tullaksegi.
«Ühtlasi on meil kitarrifestival, Noore Tantsu festival, nukuteatrite festival ja palju muudki, mis ei pälvi nii suurt kajastust kui Viljandi folk, ent millel on oma kuulajas- ja vaatajaskond,» arutleb Trallmann. «Kuidas võrrelda Kondases eksponeeritud ungari naiviste, Mitkisid ja Tõnu Kuke näitust? Või Ugala ja Seasaare näitemängu seltsi lavastusi?»
Aivar Trallmanni meelest saavad inimesed pettumuse osaliseks siis, kui neil on põhjendamatult kõrged ootused, mis tuginevad eksitavale informatsioonile, või kui nende meeled on suletud uutele, teistmoodi kogemustele.
«Lähtuda ei maksa endast, vaid loojast või interpreedist,» soovitab ta. «Pettumine on äärmuslik seisund. Et seda vältida, tuleks teha pisut eeltööd, kogeda ja lausuda: huvitav, huvitav. Võib ka optimistlikult hõisata: ma ei saa aru, järelikult on mul veel arenguruumi!»
Uuelt aastalt ootab ta ennekõike majandusvallas stabiilsust, mis annab korraldajale tegutsemiskindluse ja võimaldab publikul toimuvast osa saada.
«Kui uskuda majandusprognoose, jääbki see ilmselt ootuseks — mitmeks aastaks, aga loodetavasti mitte igaveseks,» kõneleb Trallmann. «Mis seal salata, kultuurile hakatakse kulutama siis, kui maksed on makstud ja kõht täis.»