Vaba mõte. Sest homme me sureme

Keeruline on öelda, mis eristab inimest loomast, ja kas neid erinevusi peabki otsima. Vahel paneb aga mõtlema, miks meil on Instagram, maailmasõjad ja kehv ülehinnatud kohv koledas papptopsis, ent loomadel jääb mingi piir ületamata. Üks erinevus on kindlasti meie planeerimisvõime. Oleme suutelised võtma ette oma mineviku ja oleviku ning tegema sellest järeldusi tuleviku kohta.

Tihtipeale aga elavadki inimesed mõtetega vaid tulevikus. Sobivat lasteaiakohta ja kooli hakatakse vaatama juba raseduse ajal ning koolis käivad lapsed kujutlevad ülikooliaega. Need pole tingimata rõõmsad mõtted. Kas ma saan ikka oma erialale sisse? Kust ma leian üüri- ja elamisraha? Mis siis, kui ma teen vale valiku? Eks elu tee alati omad korrektiivid, aga me kõnnime tihtipeale justkui kahte või kolme rada korraga. Paraku pole sageli valikut. Korterit ostes võiks ju ikkagi mõelda, kas see on ka paarikümne aasta pärast oma hinda väärt. Eriala valides võiks silmas pidada võimalikke tulevikuarenguid.

Samas ei saa me kunagi kindlad olla selles, mida tulevik toob. Prognoosid on pahatihti väärt üksnes selle paberi, millele need on trükitud. Surmkindlaid asju on elus peale surma enda vähe. Enam-vähem kindlad võime olla näiteks selles, et päike tõuseb ka homme. Ning sellepärast oleks tarvis, et hommegi oleks koht, kus magada, ja toit, mida süüa. Aga edasi?