Rassisimi vastu. Koos Adolf Hitleriga

Kümneaastane Jojo (Roman Griffin Davis, granaadiga) unistab kõigi aegade parimaks noorhitlerlaseks saamisest, kuid kõik ei lähe päris nii, nagu ta on lootnud. Rasketel hetkedel leiab ta tuge oma kujuteldavalt sõbralt, kes pole keegi muu kui Hitler ise (Taika Waititi, vunstidega). Foto: Kaader filmist

Pole kerge olla kümneaastane poiss 1944. aastal Saksamaal. Eriti kui sind kasvatab ainult ema, kui su vanem õde on hiljuti surnud, kui sinu parim sõber on Adolf Hitler isiklikult ja kui sa avastad ootamatult, et su maja pööningul seina sees on peidus pesuehtne juut.

Täpselt nii juhtub varateismelise Johannes Betzleri ehk Jojoga palju vastakaid arvamusi tekitanud, kuid igas mõttes suurepärases mitmekihilises linaloos «Jänespüks Jojo».

Arhetüüpne kurjus

Küllap jääb pärast filmi vaatamist põhilise küsimusena kripeldama, mille üle üldse saab ja tohib nalja heita. Eestlaste taluvuse piire kompas omal ajal «Tujurikkuja», mujal maailmas oli piire nihutatud juba märksa varem. Arhetüüpsest kurjuse kehastusest ja samal ajal kergesti parodeeritavast Hitlerist endastki on tehtud läbi mitme prisma rohkesti mängufilme, selle hulgas komöödiaid Charlie Chaplini «Suurest diktaatorist» kuni sakslaste endi nelja aasta taguse, suuresti improvisatsioonide põhjal valminud looni «Vaata, kes tagasi on».