Filmiarvustus. Nii halb, et hirmus kohe!

Stseen «Kõhedate muinaslugude» viimasest lühifilmist, milles Mart Sander ka ise peaosalisena kaasa teeb. Foto: Forum Cinemas

Õudusfilmid pole teps mitte igaühele. Ka mina olen neist võimaluse korral suure kaarega mööda käinud. Ei teagi, kas põhjustas lapsena nähtud «Evil Dead» hingelise trauma või on lihtsalt piinlik inimeste keskel järsku peenikese häälega kiljuma pista.

Umbes sellisel põhjusel jäi mul vaatamata ka hiljuti filmihuvilisi väntsutanud Urmas E. Liivi «Kiirtee põrgusse». Aga no kuulge, kui ikkagi multitalent Mart Sander sae käima tõmbab, siis sellest küll ilma jääda ei taha.

Nagu tublimad kinoskäijad teavad, näidatakse filmide ette enamasti žanriliselt kattuvaid treilereid. Ja rusikareegel on, et Ameerikas on kõik suur ikka eriti suur ja kõik õudne nii õudne, et tõmba aga heaga mähkmed teksade alla. Mis sest, et saal alles valge ja koolinoored omavahel valjul häälel nilbusi vahetasid, mina istusin kenasti, küüned käetugedes, ning krigistasin võpatuste saatel hambaid. Ütleme nii, et seanss ise sääraseid emotsioone ei pakkunud.

Et kas isegi natukene kõhe polnud? Oli küll, aga ma tõmbasin dressika luku eest kinni.